Lumi on läinud, taimkate veel ei lokka, põllumehed künnavad põldusid pahupidi, külm on maapõue mattunud esemeid kergitanud – just selline on detektoristide ehk metalliotsija kasutajate meelisaeg. Neli aastat tagasi jõustunud muinsuskaitseseadus, tänu millele hobiotsijatele kehtestatud reeglid tunduvalt karmistusid, on ebaseaduslikult tegutsejate hulka kahandanud, aga tõsised entusiastid tegelevad alaga innustunult edasi.
Maapõuest metalli otsimine eeldab reeglitest kinni pidamist ja ajaloohuvi
65aastane fotograaf, kinnisvaramaakler, õpetaja, remondimees ja Tartu Ülikooli ajaloomagistrant Jüri Vlassov (ehk nagu ta nimekaimust näitlejaga segiajamise vältimiseks end ise nimetab See Teine) avastas detektoriga ringi müttamise võlu kümmekond aastat tagasi. „Mõni käib kalal, mõni laseb õlut naha vahele, mina naudin vabal ajal detektoriga ajalooliste esemete otsimist ja selleks eeltöö tegemist,” kinnitas ta. Kursusekaaslase kutsel detektoristide kursusele jõudnud mees tõdes, et eks see üks ajaloo avastamise vorme ole ja ilma koolituseta ei saagi alaga tegelema hakata. Iga viie aasta tagant tegevusloa taotlemine ja enne igat otsingut Muinsuskaitseameti teavitamine on Vlassovi hinnangul igati põhjendatud nõudmised. Samuti tuleb iga otsingu järel 30 päeva jooksul esitada otsinguaruanne.
Detektorismi põnevus seisneb tema jaoks teadmatuses võimalike leidude osas. „Metalliotsijat saab seadistada erinevate materjalide välistamiseks, et näiteks ära fooliumi peale reageeri, aga sama materjal, olgu selleks hõbe või miski muu, võib anda hulga erinevaid hääli. Kui oled midagi välistanud, võib sul miski väärtuslik leidmata jääda. Aga on ka selliseid kogenud detektoriste, kellel on leidude koha pealt üliarenenud vaist, nad oskavad kohe öelda, et siit pole peale vana roostetanud naela midagi otsida.”