Looduskalender ⟩ Muru kasvab kuuldavalt ja sääsed tikuvad tuppa
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
24. aprill 2023, 10:09
Looduse suur kunstnik ei viska värvipintsleid sel aastal nurka ka öösel ja maalib öötaevasse punaseid ja rohelisi laineid, sekka vaba käega valgeid jooni.
Ööl vastu esmaspäeva olid väga võimsad virmalised, mida oli näha isegi linna tuledesäras. Noorkuu kaareotsad on virmaliste sähvimisest nii teravaks ihutud, et ainult Veenuse ergas täpike suudab selles rahu säilitada.
Aga iga kevadhommik algab nüüd kauge käo arglikku kukkumisega ja rästaste rõkkava laulukooriga. Jänes on oma valged karupüksid nurka visanud ja kalpsab tiigi poole siirduvate kärnkonnadega võidu.
Tuttpüti tants ja laugujooks
Linnulaul ongi see, mis on teisiti. Veel nädal tagasi oli suhteline rahu ja vaikus ja külmakõheduse laulutirtsukesed, nüüd aga hõisatakse täiel rinnal. Võro keti ajal hüüdis Tamula hüüp nii kõvasti nagu protestiks samuti pommikõmina vastu. Järvel mängisid tagaajamismänge valge otsaesisega laugud ja vana meremehe põskhabemega tuttpütid. Ei teagi, kes neist saab nüüd paremad pesituskohad, igatahes on valged kühmnokk-luiged paremad kükitamiskohad juba hõivanud.
Herned ja porgandid tuleb maha panna
On hetk, kus lõuna ja põhja vahel on meil kõige suurem ilmaerinevus. Tundub, et umbes kahenädalane. Ja Saaremaa on kõigest ees, seal õitsevad juba toomingad. Ka Tartus on toomedel esimesed nupukesed puhkemas.
Kui nädalavahetusel porgandite, sibulate ja herneste kõrvale esimese rea kartuleid maha panin, siis tõmbasin igaks juhuks neile pärast valge teki peale, sest kuldnokk ei ole veel esimest munakoort murule visanud, mis oleks kõige õigem kartuli kükitamise aeg.
Kuldnokk on aga tänavu kummalise lauluga: alustab talvikese lauluga „siit-siit-saab riiga“ ja seejärel paneb peale maja häiresignalisatsiooni. Huvitavad õpetajad tal tänavu. Aga reedel saabus ka karmiinleevike, kes kuldnoka kentsakuse peale hakkas hüüdma: „Idioot, idioot, idioot“. Õnneks loob harakapaar sellise sõimlemise peale korra majja.
Nõges kõrvetab ja annab jõudu
Aga puude all on supiküpsel nõgesevõrsel juba kuus-seitse lehte, angervaks on oma punased lehed välja ajanud. Varsakapjade kollased õied peegelduvad allikavees, silmad on lahti teinud kanakoolmed, mõlemat värvi ülased, lepiklilled, kuldtähed, lõokannused, nurmenukud.
Sinililled on juba pleekinud või kroonlehed langetanud, paiselehtedest saavad peagi kulupead. Aga võilillesid on nüüd juba nii palju, et neid saab pihud täis korjata, varsti pärgagi teha.
Maal ja puul on kõrvad
Kaskedel on nüüd rohelised kõrvad peas ja pikemaks veninud urvad teevad allergikutel silmad vesiseks. Pajutibud on nüüd kõige kaunimalt kollased. Tänavarentslist sirutavad end põldosja kevadvõrsed, sireli õiepungadki on juba mehemõõtu, kirsid kohati juba õitsevad.
Peenrad on täis talisibulaid, murulauku ja karulauku. Rabarberist saab esimese koogi või kisselli. Muru kasvab kuuldavalt. Esimesed sääsed teevad tuppa asja ja ka kimalased jõuavad hiireurgusid pidi tubadesse, aita nad uuesti välja!
LASTELE: Kas sa oled palju võid söönud?
Ennevanasti oli kevadeks maarahval toiduvarud otsakorral ja enne põllutööde algust oli oluline vaadata, kui kõhna või turske keegi on. Seepärast napsati õuemurult võilill ja pandi see kaaslase lõua alla. Küsiti: Kas Sa oled ka palju talve jooksul võid söönud?” Mida “rasvasem” lõuaalune, seda paremini helkis sealt vastu võilillekollane. Kleenukese kaela pealt võisöömise kollast näha ei ole.
