Eraraha aitaks leevendada spetsialistide nappust

Rektor Ülle Jaakma sõnul võiks ülikoolidel võimaldada vastu võtta eraraha, kui lisaõppe­kohtade eest soovivad tasuda ettevõtted, et saada endale vajalikke spetsialiste. Foto: Kristjan Teedema

Eesti Maaülikooli rektori Ülle Jaakma sõnul vajavad lisarahastust kõik ülikoolid. Ühe lahendusena näeb ta eraraha kaasamist – ettevõtjad oleksid nõus vajalike spetsialistide saamiseks õppekohtade eest maksma, aga praegune tasuta kõrghariduse süsteem seda ei võimalda.

Sel kevadel on palju räägitud veterinaaride puudusest ja vajadusest leida raha lisaõppekohtade loomiseks. Ülle Jaakma sõnul ei ole see ainuke eriala, mis lisarahastust vajab. „Kõrgkoolide rahastus on Eesti riigi jaoks hästi oluline. Me peame kindlustama energia- ja toidujulgeoleku, leidma tasakaalu keskkonnahoiu ja sotsiaalmajanduslike huvide vahel – need nõuavad tarku otsuseid, mille aluseks on teadmised, hea haridus. Kui me kõrghariduse arvelt kaua kokku hoiame, võib see tulevikus kätte maksta,” arutleb Jaakma.

Sisseastumisaeg läheneb. Kas erialad, mis noorte seas populaarsed, on tegelikult ka need, kus spetsialistidest on puudus? Saan aru, et see pole üheplaaniline küsimus: näiteks on meil loomaarstidest kriitiline puudus, aga konkurss loomaarsti erialale on igal aastal suur.

Tõepoolest päris üksühest vastavust tööturu vajaduse ja noorte huvide vahel ei ole. Kui vaatame, mis on meie kõige populaarsemad erialad, siis nimetatud veterinaaria kõrval on hinnatud keskkonnaerialad, loodusturism, maamajandus ja ettevõtlus. Kui vaada tööturu vajadusi, siis loomakasvatajatest on suur puudus, samuti ütlevad põllumehed: „Andke meile rohkem agronoome!” Samas nendele õppekavadele nii suurt tungi ei ole.

Meil ei ole õppekohad jäänud täitmata, aga noored seostavad põllumajandusvaldkonda endiselt raske füüsilise töö ja ebakindla sissetulekuga. Võib-olla on neidki, kes ei tule õppima, sest peavad põllumajandust keskkonda kahjustavaks.

Meie ülesanne koos põllumajandussektoriga on neid arvamusi kummutada, sest raske füüsiline töö jääb minevikku, kasutusel on järjest rohkem digitehnoloogiaid, automaatseid süsteeme, roboteid nii põllul kui farmis. Põllumehel on vaja hoopis analüüsi­oskust, tehnoloogia ja keskkonna tundmist ning tarkust otsuste langetamiseks.

Ilma söömata ei ela meist keegi, nii et tervisliku toidu tootmine on põllumeestele ja toidutöötlejatele suur vastutus ja missiooniga töö. Eestimaist toitu tarbides vähendame süsinikujalajälge, sest meil ei ole vaja toidu transportimiseks kulutada fossiilset kütust. Toitu kohapeal tootes saame hakkama ka siis, kui kriisi korral tarneahelad ei toimi, hoiame maaelu ja väldime ääremaastumist. Maaharimise ja oma toidukultuuri säilitamise ning loodusega harmoonias elamise oskused on Eesti kestlikkuseks vajalikud.

Räägime veterinaaridest. Põllumajanduskoda, ametid jt on väljendanud, et ülikool vajaks kiiresti suuremat rahastust, et õppekohtade arvu suurendada, sest olukord on kriitiline. Riigilt tuleb justkui sõnum, et ülikool leidku see raha ise. Kas see on võimalik, arvestades, et tegu on kalli erialaga?

Meil on hea meel, et kõrghariduse rahastuse suurendamine kajastub äsja allkirjastatud koalitsioonilepingus, kus kinnitatakse valitsuse erakondade tahet suurendada kõrghariduse tegevustoetust järgneval kolmel aastal 15% ja suurendada eraraha kaasamise võimalusi, et kasvatada kõrghariduse rahastamine 1,5 protsendini SKTst.

Oleme viimastel aastatel näinud, et ülikooli lektorite palgad jäävad tihti maha gümnaasiumiõpetajate ja erasektoris pakutavatest palkadest. Seega doktorikraadi kaitsnud inimese motivatsioon ülikoolis õppejõuna jätkata võib jääda väikeseks. Inflatsioon ja energiakriis on viinud ülikoolide halduskulude kasvuni ning senise rahastusega ei tuleks mitte kuidagi toime. Nii et rahapuudus kimbutab kõiki erialasid ja kõiki ülikoole.

Aga teil on õigus: loomaarstiõpe on kallis, sama kallis kui arstiõpe. Sealjuures on arstiõppes kliinilist praktikat võimalik läbida haigekassa rahastatud kliinikutes, loomadel aga haigekassat ei ole. Maaülikooli loomakliiniku ööpäev läbi avatuna hoidmine ja kõige moodsamate ravimeetodite tagamine on kulukas ja ehkki loomaomanikud on üha hoolivamad ja patsientide arv kasvab, on ainuüksi raviteenuste rahast võimatu kliinilise väljaõppega seotud kulusid katta. Et iga tudeng saaks selgeks diagnostika ja raviprotseduurid, peab uuendama kliiniku aparatuuri, arst-õppejõududel peab olema aega ja töövahendeid.

Võimalikke lahendusi loomaarstide puudusele otsime koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Maaeluministeeriumiga, sest ülikoolisisesed võimalused ressursside ümberjagamiseks loomaarstiõppe kasuks on ahtakesed. Et ülikooli lõpetaks rohkem loomaarste, oleks riigilt vaja veel paari otsust. Eestikeelne õpe on Eesti riigis tasuta ja üldpõhimõttena peakski see nii jääma. Aga ülikool võiks saada võimaluse vastu võtta eraraha, kui lisaõppekohtade eest soovivad tasuda ettevõtted. Veterinaarmeditsiini puhul oleme kogenud, et on ettevõtteid, kes oleksid selleks valmis. Teiseks ootame üliõpilaste õppetoetuste võimalikult kiiret tõstmist ja õppelaenusüsteemi reformi. Kuueaastane loomaarstide õppeaeg on pikk ja pingeline ning üliõpilase toimetulek tihtipeale keeruline. Suur osa neist peab õpingutega samal ajal töötama, et normaalselt ära elada, ja see võib viia läbipõlemiseni.

Veterinaare ei vaja ainult põllumajandusettevõtjad, see on ka toidujulgeoleku teema.

Jah, peale selle, et loomaarstid ravivad loomi, vastutavad nad ka selle eest, et oleks tagatud loomade heaolu, nende tagada on riiklik järelevalve, et meil ei oleks nakkushaigusi, mis võivad levida loomade hulgas või isegi loomadelt inimestele. Veterinaari ülesanne on kontrollida toiduohutust: et ainult tervete loomade piim ja liha jõuaks inimese toidulauale, et toidutootmine ja turustamine vastaks kõikidele hügieenireeglitele ja inimestele oleks garanteeritud ohutu toit.

Meie lõpetajad töötavad lisaks loomakliinikutele ka farmides, riiklikus järelevalvesüsteemis, neid on toiduainetööstuses, laborites ja biomeditsiinifirmades. Loomaarstide erialaste töökohtade arv on aasta-aastalt suurenenud.

Maaülikooli teadlasi on kõrgelt tunnustatud, lisaks tuli ülikoolile märtsikuus suurepärane ­uudis: põllumajanduse ja metsanduse erialad on maailmas ülikõrgel 37. kohal. Aga kuidas on olla teadlane ajal, kui aastatepikkuse töö tulemus võidakse avalikkuses vaidlustada pelgalt hinnangute alusel?

Vastab tõele, et praegu ei ole teadlane kerge olla ja ühiskonna polariseerumine paljudes küsimustes tingib selle, et teadlased jäävad kahe või isegi rohkema tule vahele. Teadlased peavad selles olukorras jääma meelekindlaks ning, tuginedes teadusuuringute tulemustele, selgitama inimestele, milliste nähtustega on tegemist, miks nad ühele või teisele järeldusele oma teadusuuringutes on jõudnud. Selleks tuleb igal teadlasel valmis olla, see on teadlaseks olemise üks osa. Me töötame kõik ühiskonna heaks ja suures osas maksumaksja raha eest, mis tähendab, et meil peab olema oskus ka põhjendada, miks me midagi uurime.

Teadus uurib enamasti asju, mis ongi nähtustena uued või mida pole seni süvitsi uuritud. Iga uuringuga selgub uusi asjaolusid, millega peab arvestama. Palju sõltub ka sellest, millise valdkonna teadlased probleemile lähenevad: metsaga seotud teemasid näevad ökoloogid ühe nurga alt, majandusmehed teise nurga alt.

Maaülikooli teadlased püüavad erinevaid teadmisi ja vaatenurki kokku panna, et leida mõistlik tasakaal. Siin ei olegi alati lõplikke tõdesid, aga kõiki seisukohti, mis teadlasel on, peab ta olema valmis faktidele tuginedes põhjendama ja huvipooltele selgitama. Siis on edasi juba poliitikute otsustada, mille põhjal nad otsused teevad.

Mis on need valdkonnad, kus maaülikooli teadlaste tuge praegu kõige rohkem vaja on?

Maaülikooli põhivaldkonnad on metsandus, põllumajandus ja keskkond ning nendega seotult ka tehnoloogiad ja maamajandus. Soovime olla nendes valdkondades Eestis rohelise arengu eestvedajad.

Kui võtame näiteks toidutootmise, siis otsime lahendusi, et tekiks võimalikult vähe kadusid ja tootmisjääke ning oskaksime ka tootmise kõrvalsaadusi ja jääke väärindada. Tegeleme mullaviljakusega ja leiame viise, kuidas pestitsiidide ja antibiootikumide kasutamist vähendada – kõige sellega, mida on tarvis, et keskkonda hoida.

Keskkond, põllumajandus, toidutootmine – see on meie silmis üks tervik ja soovime, et üliõpilased saaksid ülikoolist kaasa teadmised sellest, mis on kliimaneutraalsus, bioringmajandus, ja oskaksid oma valdkonnas kestlikult majandada, säästes keskkonda ja samas kindlustades meie inimesi eluks vajalikuga.

Jätkuvalt on meie uuringute keskmes metsandus, kus käsitleme nii nagu toidu puhulgi kogu väärtusahelat alates metsakasvatusest, metsa majandamise viisidest kuni puidu väärindamiseni. Uurime süvitsi ka süsiniku sidumise teemat ja metsa kui ökosüsteemi teenuseid tervikuna.

Jätkame ka tulevikus teadusmahuka ülikoolina, sest just teadus on teadmiste alus. Kui teeme kõrgel tasemel teadust, saame ka üliõpilasi paremini õpetada.

Meie ülikoolil on tihe koostöö ettevõtetega, mis võimaldab olla kursis sellega, mis meiega seotud majandussektorites toimub, millised on ettevõtete vajadused, kuidas saame aidata rakendusuuringutega või täienduskoolituste-mikrokraadide pakkumisega.

Lõpetuseks. Sellele kevadele läksite vastu rektorina. Kas rektoritöö kõrvalt on mahti ka ise aias toimetada?

Võtan kindlasti aia jaoks aega, sest aed annab energiat. Õunaaias on tulnud koristada puude alt eelmise sügise õunu, mida metskitsed pole talve jooksul jõudnud ära süüa. Redis ja salat on kasvuhoonesse külvatud ja juba tärganud. Nii et kui jätkub sooja ilma ja päikest, peaks sealt varakult midagi toidulauale saama. Toas karpides kasvavad tomatitaimed, sest kui kasvuhoonesse tomatitaimi ja paprikat tahan istutada, on vaja meelissorte ette kasvatada.