Eraraha aitaks leevendada spetsialistide nappust

Rektor Ülle Jaakma sõnul võiks ülikoolidel võimaldada vastu võtta eraraha, kui lisaõppe­kohtade eest soovivad tasuda ettevõtted, et saada endale vajalikke spetsialiste. Foto: Kristjan Teedema

Eesti Maaülikooli rektori Ülle Jaakma sõnul vajavad lisarahastust kõik ülikoolid. Ühe lahendusena näeb ta eraraha kaasamist – ettevõtjad oleksid nõus vajalike spetsialistide saamiseks õppekohtade eest maksma, aga praegune tasuta kõrghariduse süsteem seda ei võimalda.

Sel kevadel on palju räägitud veterinaaride puudusest ja vajadusest leida raha lisaõppekohtade loomiseks. Ülle Jaakma sõnul ei ole see ainuke eriala, mis lisarahastust vajab. „Kõrgkoolide rahastus on Eesti riigi jaoks hästi oluline. Me peame kindlustama energia- ja toidujulgeoleku, leidma tasakaalu keskkonnahoiu ja sotsiaalmajanduslike huvide vahel – need nõuavad tarku otsuseid, mille aluseks on teadmised, hea haridus. Kui me kõrghariduse arvelt kaua kokku hoiame, võib see tulevikus kätte maksta,” arutleb Jaakma.

Sisseastumisaeg läheneb. Kas erialad, mis noorte seas populaarsed, on tegelikult ka need, kus spetsialistidest on puudus? Saan aru, et see pole üheplaaniline küsimus: näiteks on meil loomaarstidest kriitiline puudus, aga konkurss loomaarsti erialale on igal aastal suur.

Tõepoolest päris üksühest vastavust tööturu vajaduse ja noorte huvide vahel ei ole. Kui vaatame, mis on meie kõige populaarsemad erialad, siis nimetatud veterinaaria kõrval on hinnatud keskkonnaerialad, loodusturism, maamajandus ja ettevõtlus. Kui vaada tööturu vajadusi, siis loomakasvatajatest on suur puudus, samuti ütlevad põllumehed: „Andke meile rohkem agronoome!” Samas nendele õppekavadele nii suurt tungi ei ole.

Meil ei ole õppekohad jäänud täitmata, aga noored seostavad põllumajandusvaldkonda endiselt raske füüsilise töö ja ebakindla sissetulekuga. Võib-olla on neidki, kes ei tule õppima, sest peavad põllumajandust keskkonda kahjustavaks.

Meie ülesanne koos põllumajandussektoriga on neid arvamusi kummutada, sest raske füüsiline töö jääb minevikku, kasutusel on järjest rohkem digitehnoloogiaid, automaatseid süsteeme, roboteid nii põllul kui farmis. Põllumehel on vaja hoopis analüüsi­oskust, tehnoloogia ja keskkonna tundmist ning tarkust otsuste langetamiseks.

Ilma söömata ei ela meist keegi, nii et tervisliku toidu tootmine on põllumeestele ja toidutöötlejatele suur vastutus ja missiooniga töö. Eestimaist toitu tarbides vähendame süsinikujalajälge, sest meil ei ole vaja toidu transportimiseks kulutada fossiilset kütust. Toitu kohapeal tootes saame hakkama ka siis, kui kriisi korral tarneahelad ei toimi, hoiame maaelu ja väldime ääremaastumist. Maaharimise ja oma toidukultuuri säilitamise ning loodusega harmoonias elamise oskused on Eesti kestlikkuseks vajalikud.

Räägime veterinaaridest. Põllumajanduskoda, ametid jt on väljendanud, et ülikool vajaks kiiresti suuremat rahastust, et õppekohtade arvu suurendada, sest olukord on kriitiline. Riigilt tuleb justkui sõnum, et ülikool leidku see raha ise. Kas see on võimalik, arvestades, et tegu on kalli erialaga?