Nädala mõte: enda unistused riigile?

Kui kägu kolm päeva enne jüripäeva (23. aprill) kukub, tuleb hea vilja-aasta. Foto: Elmo Riig

Ongi käes paljude eestlaste kauaoodatud pidupäev – algab Maamess. Kellele tähendab see töötegemist, kellele uudistamist, kellele kohtumisi vanade tuttavatega, aga maarahva suursündmus on see igati.

Ometi midagi rõõmsat siia argipäeva, kus maaelu tulevik üha ähmasemaks kisub. Mida toob meile uue nimega regionaalministeerium? Kuidas hakkab toimetulekut mõjutama automaks, milliseks see üldse kujuneb? Missuguste uute rohenõuetega peavad tootjad rinda pistma? Kui palju kerkib käibemaksu tõusuga toidu hind? Kuidas mõjutab maainimest tasuta ühistranspordi kadumine? Ja kui maalt kaob, võiks ju linnarahvaski ise bussipileti osta? Kas maale üldse veel keegi jääb?

Teame, et riik on täbaras seisus ja oma riiki tulebki aidata, aga paratamatult tekib mõte, kas pärast uut ja suurt maksukoormust toidu jaoks ka raha jagub. Või kui kõhu saabki täis, kas siis unistuste tarbeks raha kogumine tuleb nüüd varna panna ning kõik unistused riigile anda?

Aga seniks, kuni põlluharimise eest veel maksma ei pea, maarahvas nälga ei jää. Parasjagu käib igakevadine külvamine-väetamine-ettekasvatamine. Kes külvab enesele, kes suuremale hulgale, aga igaühel tasub just täna loota, et kuuleb käo kukkumist, sest vanarahvas uskus, et kui kägu kolm päeva enne jüripäeva (23. aprill) kukub, tuleb hea vilja-aasta.