Eesti neiu tööeetika andis väärt töökoha Austraalia põllumajanduses

Nagu Mari-Liis London ütles, tuleb Austraalias kogu aeg probleeme lahendada. Nii oli ühel hetkel auto mootor keset maanteed läbi põlenud, kuigi mootori tuli selle kohta märget ei andnud. Õnneks tulid kolleegid appi ja aitasid hädalised teelt minema. Foto: Erakogu

„Meie seiklus viinamarjaistanduses saab aprilli lõpus läbi, oleme avatud uuteks seiklusteks. Hetkel asume Margaret Riveris.” „Panen ise Austraaliast kohe leekima ja sellega seoses müün oma ratsut,” (toim – autot). „Tervist, saime kaaslasega Maryborough kanti tööle, otsime majutust.” Need on vaid vähesed väljavõtted Austraalias eestlaste ühismeediagrupist, kus käib agar infojagamine enam kui 20 000 inimese vahel.

Mari-Liis London on üks eestlastest, kes töö- ja puhkeaja viisaga Austraaliasse lendas. Seda esiti 2019. aastal, kuid pärast seitset kuud katkestas käigu koroonapandeemia ja ta naasis Eestisse. Kui piirid mullu aasta algul avanesid, otsustas Alatskivilt pärit Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust õppinud eestlanna Austraalia retke pikendatud viisaga jätkata.

Enda kohta ütles ta, et kui muidu pidas oma valdkonnaks rohkem suhtlust ja turundust, siis nüüd põllumajandustööl otsib omal algatusel internetist kirjandust autoehituse ja füüsika kohta. Kuu lõpus siirdub London ametile, mida seljakotirändurite seas hellitavalt ka kullasooneks kutsutakse.

Töö otsimine Austraalias

„Mina näiteks Gumtreed ei kasuta üldse,” lausus Mari-Liis London, viidates ühele populaarsele kohalikule portaalile, kust leiab kuulutusi põhimõtteliselt kõigest, alustades autodest ning tööpakkumisest-­otsimisest kuni lemmikloomadeni välja. Londoni valikusse kuuluvad tööportaalid Seek ja Agri Labour. Viimane on eestlastele praegu eriti hea kasutada, sest seal on üks eestlanna tööl, kellega saab rääkida töö otsimise teemal, kui tahta põllumajanduses tegutseda. Ja seda enamik töö- ja puhkeaja viisaga läinutest tahavad, sest viisa pikendamiseks on tarvis täis teha nõutud hulk farmipäevi: esimesel aastal 88, teisel kuue kuu jagu. Üks muutus ongi see, et nüüd võib Eesti seljakotirändur Rohelisel Mandril veeta suisa kolm aastat, kui nõutud kohustused täidetud.

Koroonapandeemia ajal võis seljakotirändur olla ühe farmeri juures enam kui muidu lubatud kuus kuud, aga suvest on vana kord tagasi. „Farmerid tegid endast oleneva, et neid, kes riiki jäid, saaks maksimaalselt enda juures hoida, aga oli ka farme, kus saak jäi põllule, sest ei olnudki inimesi, kes selle üles võtaks,” teadis eestlanna. Seda, kas kohalikud ei taha põllumajandusse tööle minna, ta öelda ei osanud, aga tööjõust olla nii ehk naa puudus.

Möödunud aasta hakul, kui London Austraaliasse naasis, oli seljakotiränduritel ehk backer’itel lihtne, sest konkurents oli väike.