/nginx/o/2023/04/19/15265450t1h52f2.jpg)
Minu kodus on alati olnud ruumi mõnele loomale. Kuna mu esimesed eluaastad möödusid pehmelt öeldes kitsastes ja kasinates tingimustes, ei tulnud lemmikuna kõne alla uhke hundikoer, kellesarnast olin näinud teleekraanil nelja tankisti seltsis ringi seiklemas. Isegi kass tundus liiga suure pahandusena ühetoalisse ühisköögiga elamisse, kus juba neli inimhinge ees passimas.
Isa andis endast parima ning klopsis kokku vineerist ja pleksiklaasist karbi, kuhu tekkis tuppa veidrat hõngu levitav hamster. Trikke ma talle õpetada ei mõistnud ja rääkida polnud temaga samuti väga millestki. Takkajärgi ei tule mulle isegi närilise nimi enam meelde. No ütleme – Peetrike. Igatahes pikalt Peetrikest meie juurde ei jagunud. Ühel kenal ööl oli ta ennast üle puuriserva vinnanud ja korraliku põntsatuse saatel salapärasesse farmi suundunud, kuhu lapsi ei lubatud.
Mõned aastad hiljem saime kapitaalremondi järel ühe lisatoa ja pisikese valge nähvitsa nimega Taki. See peenelt bolonkaks nimetatud krants klappis kõige paremini vanaemaga, kes koera Singeri õmblusmasina kapi peal hoidis ning teda viinerite ja koorekohviga seni nuumas, kuni too rasvumisest südari sai.
Järgmine koer oli juba päris hundikoera moodi ja paljulubavalt aruka silmavaatega. Jackie pandi aga pooleli oleva ehituse juurde ketti, kust ta paari kavala manöövriga lahti õppis rabelema ja naabri kanu murdmas käis. Väga palju ta sulelisi teise ilma saata ei jõudnud, sest tundmatuks jääda sooviv jahimees tegi talle lähedal asuvas metsatukas otsa peale.
Nagu te näete, on meie pere teinud lemmikuid võttes ja pidades tohutult palju lolle vigu. Arvatavasti tegid samu vigu kõik nõukaaja inimesed. Ajad ja tõekspidamised olid teistsugused ning teadmisi oli tänasega võrreldes kõvasti vähem. Inimesed polnud halvad ja kurjad, vaid lihtsalt rumalad.
Ka meie äpardumised ei lõppenud Jackie lahkumisega. Meie pere ridu täiendasid veel koeravabrikust pärit ja sugulasaretuse tulemusel põdura tervisega sündinud justkui-nagu-rotveiler, köögilaua lillepotti sirtsutada armastav juhitamatu spanjel ja kalli raha eest soetatud Inglise buldog, kellest mul õnnestus autoga üle sõita ning siis tema kokkulappimisele teise koera hinna jagu raha magama panna.
Ja ennäe imet – vaid kümmekond koera oligi vaja, et ärkaks mõistuse hääl. Saigi selgeks, et edaspidi võtame lemmiku vaid varjupaigast ning ta peab saama osa kogu meie koduse taristu mugavustest ja tundma kõigi pereliikmete jäägitut armastust.
Ja ennäe imet – vaid kümmekond koera oligi vaja, et ärkaks mõistuse hääl.
Meie juures on tollest tõdemusest alates elanud pika ja õnneliku elu maailma kõige armsam epilepsiahaige varas-krants Ginnu ja praegu püüab elamises pihku jäänud inimesi oma kuuekümne kiloga surnuks istuda põrgukoer Mõmmi. Nagu sellest veel vähe, on meie suure perega aja jooksul liitunud kolm kaost külvavat kassi ja kaks toriseva olemisega Aafrika kääbussiili. Kõik nad on pärit varjupaigast ja egoistliku soovi kõrval omada mõnd lahedat neljajalgset nösserdist, oleme ka loomadele kinkinud kodu ja mõnes mõttes isegi uue elu. Et teie ei peaks enne õnnestumist mitu korda täistallaga reha peale astuma, tasub üht-teist silmas pidada.
Kõigepealt tehke endale muidugi selgeks, kas ja miks te lemmikut ikkagi tahate. Looma võtmine on ennekõike vastutus ja kohustus, mis nõuab aega, tahet, raha ja armastust. Teisalt on see vähim, mida saate teha tänuks elusolendile, kes teeb teie hinge tervemaks ja südame suuremaks. Kindlasti parandab lemmikloom inimese tervist, sisustab päeva, teeb tuju paremaks. Pealegi on lemmikloomaga suhtlemine alati vahetu ja lihtne, sest ta ei anna hinnanguid. Koer ei naera teie veidra soengu üle ega parasta, kui mõnd väljamaist sõna valesti hääldate.
Loom tuleks võtta õigetel alustel – siis, kui selleks on sobivad tingimused ja tõsine soov. Vale oleks võtta loom vaid haletsusest. Kaastundest võib soovi korral looma küll aidata, pakkudes talle ajutiselt kodu. Sellisel puhul on inimese kodu looma jaoks vaheetapp, kus loom saab nii füüsiliselt kui vaimselt terveneda, et siis päris kodu otsima hakata. Kui teid sedasorti ajutine võimalus kõrvu kikitama paneb, uurige varjupaikadest hoiukodude programmi kohta.
Kui loom võetakse eeldusel, et lapsel oleks vahva, on see lihtsalt vastutustundetu.
Teema, mis tekitab tihti vastakaid arvamusi, on looma võtmine lapsele. See tähendab aga, et lapsevanem suudab oma last kohustada ja panna vastutama lemmiklooma eest. Kui on ikkagi oht, et peale väikest mämmerdamist chihuahua lapsetoa ukse vahelt välja visatakse ning teie peate oma boršisupi pooleli jätma ja temaga sügisesse paduvihma suunduma, siis tõmmake plaanile kiirelt joon peale. Kui loom võetakse eeldusel, et lapsel oleks vahva, on see lihtsalt vastutustundetu.
Ja üleüldse, igal inimesel ei peagi lemmiklooma olema. Kui ei ole aega ega tahtmist, kui ei ole finantse toidu jaoks ja vajaliku arstiabi osutamiseks, ja mis kõige hullem – kui süda on lukus.
Miks on aga mõistlik mõte loom just varjupaigast võtta? Mulle on see süsteemis töötava abikaasa poolt väga reljeefselt selgeks tehtud. Iga loom, kes on päästetud tänavalt või adopteeritud varjupaigast, aitab kaasa hulkuvate loomade arvu vähendamisele. Iga loom, kes on võetud kasvatajalt või kodust, kus loomadel lastakse valimatult paljuneda, võtab ära ühe hüljatud looma võimaluse kodu leida. Iga varjupaigast adopteeritud loom vabastab koha varjupaigas järgmisele loomale tänaval. Mõelge sellele korraks päriselt.
Pluss on teie eest tehtud ära hulk hädavajalikke kulutusi: varjupaigas elavatele loomadele on paigaldatud mikrokiip, tehtud parasiiditõrje, nad on vaktsineeritud ja sobivasse vanusesse jõudnuna kastreeritud või steriliseeritud. Seega saab võrdlemisi väikese loovutustasu eest juba „korda tehtud” looma.
Adopteerides juba täiskasvanud looma, ei pea muretsema kassipoja või kutsika väljaõpetamise, potitreenimise või mänguhoos tekkinud õnnetuste pärast. Täiskasvanud loomal on nii iseloom kui välimus juba välja kujunenud ja teate juba ette, et võttes endale näiteks Pontu, saate koera, kes armastab laualt suitsuvorsti pätsata ja siputab unes jalgadega. Ja kui adopteeritud loomaga tekib muresid või küsimusi, saab alati pöörduda varjupaiga töötajate poole.
Kuna lemmiklooma võtmine on suur otsus, mis peab olema põhjalikult läbi mõeldud ja kaalutletud, on loomavõtjale seatud ka hulk tingimusi – ikka tagamaks, et nii karvane sõber kui ka tema uus omanik on õnnelikud ja loomal on hea kodu kuni elupäevade lõpuni. Varjupaigast looma loovutamisel lähtutakse esmajärjekorras loomast endast, tema eripäradest, heaolust ja turvalisusest. Kõik loomad on ju erinevad. Neil on erinev iseloom, temperament ja käitumislaad.
Esimeseks sammuks on alati sooviavalduse esitamine. Kõik koduootel hoolealused on näha varjupaikade kodulehel. Loomavõtja peab kirjeldama oma elukorraldust ja tingimusi, kus tulevane pereliige elama hakkaks. Kui teis on küllaldaselt juhmakust, et alustada sõnadega „kett on juba aianurka vaia külge kinnitatud”, siis ärge loomalootust hellitage, eks.
Isegi siis, kui kõik klapib ja varjupaik annab rohelise tule, tasub meeles pidada, et teil on võimalus oma lemmikuga enne lõpliku otsuse langetamist ka mitu korda varjupaigas tutvumas käia.
Isegi siis, kui kõik klapib ja varjupaik annab rohelise tule, tasub meeles pidada, et teil on võimalus oma lemmikuga enne lõpliku otsuse langetamist ka mitu korda varjupaigas tutvumas käia. Saate sedasi tulevase pereliikme kõiki külgi tundma õppida ja kodus ettevalmistusi teha. Kõik, kellega loom koos elama hakkab, peaksid temaga enne tutvuma. Kui olete aga minusugune hull, võib juhtuda, et leiate oma hingesugulase juba lihtsalt tema pilti vaadates. Mul kulus täpselt üks sekund, et teada: Mõmmi on minu semu. No mis te enam passite, tormake aga varjupaiga kodukale ja kukkuge lappama. Suures koguses jagamist ootavat jäägitut armastust on kannatamatult ootamas.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)