Kevad voogab Eesti loodenurgast lainetena üle maa. Kui muidu on selge kahenädalane vahe lõuna ja põhja vahel, siis tänavu on see nädalane loode ja kirdenuka vahel.
Looduskalender ⟩ Katkujuured teevad omamoodi rohepööret
Kuid põnev oli jälgida, kuidas ülased õitsesid Saaremaal juba nädala alguses, aga Kesk-Eesti laupäevasel metsarajal puhkesid õiesilmad otsekui kõndijate rõõmuks.
On aasta, kus sinililled ja ülased on korraga täisõites. Ja on veel midagi, mida ei oska seletada ka mu botaanikutest sõbrad. Nimelt on muidu sel ajal katkujuurtel ainult ilusad punased õisikuvarred, aga tänavu keeravad samal ajal oma rohelust lahti ka lehed. Võimalik, et vahepealne soe andis loa ka kiiresti klorofülli moodustama hakata – omamoodi rohepööre seegi.
Allikad on vett täis
Eelmisel nädalal kutsuti mind jutulõnga heietama kahte erinevasse kohta: Saaremaale ja Järvamaale. Põnev oli sealseid allikaid vaatamas käia. Sain ära näha Mustjala kuulsad Hiieniidi allikad ja tunnistan, et vanarahvas oskas tõesti kummardamise jaoks imeilusad paigad välja valida.
Suurvesi allikates ja ojades on tasapisi taanduma hakanud. Kuid meie suurima väljavooluga allikas, Aravete allikas oli rohkem vett täis, kui ma varem näinud olen. Samuti sulisesid rõõmsalt Pärnu jõe algusallikad Roosna-Allikul. On rõõm näha, et sealse kooli rahvas neid nii hästi korras hoiab.
Punalillede rohkus ennustas sõda
Allikad on täis kollaseid varsakapju ja punkarisoengus tarnasid. Tibukollased pajuutud päästavad mesilased näljaajast. Ja mets ei paista enam läbi, toominga leheroseti vahelt piilub juba õisiku ots.
Metsaalused rohetavad karulaugust ja nõgestest, ka naadi kolm varvast on oma lestad laiali ajanud. Sinililledel on tänavu jälle punalillede varjund ja lepikus lepiklillede seas on palju punaseid karikseeni, mida gurmeerahvas pannilegi lõigub ja kiidab.
Niidetud teeääred ja mürgitamata põllud on aga paiselehtedest kollased, looaladele on Peetrus juba ka mõned taevavõtmed visanud, igatahes kõlbavad nurmenukkude lehed juba süüa.
Lüpsimeister tagasi
Rändeteelt on saabunud väike-lehelinnud, nende silk-solki kostub iga paarisaja meetri järel. Lehmalüpsjaid oli hinnanguliselt rohkemgi kui metsvindi pirrutikutamist. Vaid punase pudipõllega punarindade klaaspärlimängu on rohkem.
Otsekui must rott jookslendab üle tee musträstas, ehmatab inimhäälte peale, pühib noka teopraest puhtaks, kiriteo kodasid jääb ta prassingukohale vedelema terve hunnik. Tedremäng käib põldudel ja rabas täie hooga. Eriti tooniandvad on looduses praegu valge-toonekured. Neid on nüüd igal pesal kahekaupa, ehk suureneb ka pisikeste eestlaste sündide arv.
Kui enne jüripäeva ujuma lähed, siis läheb kõht karva. Põltsamaa
Suur uudis on aga see, et päevasooja tooja – rahvuslind suitsupääsuke on tagasi, küllap kägu ka kusagil passib, vähemalt jüripäevast teadis vanarahvas teda kodus olema.
Jüriöötuled!
Sel aastal soovitavad külainimesed süüdata jüriöölõkked märguandeks, et riik on asunud jõuliselt välja suretama elu maapiirkondades – külades suletakse koole, rahvamaju, poode ja postkontoreid. Süüta sinagi jüripäeva laupäeval 22. aprillil lõke maaelu toetuseks.
LASTELE: Puudeladumine
Jüripäeval oli kombeks need puud ära laduda, mis talvel lõhutud. Nüüd on paras aeg õppida laduma riita, mille esimene serv ühetasa. Alumistel puudel peab koor allapoole olema ja riida ülemistel ülespoole, siis ei poe niiskus riita. Ja just lapsepõlves saab selgeks, kellest saab kelbaladuja, kes oskab leida ühtemõõtu puid ja neid tasakaal sättida.