ILM ⟩ Idatuultega tuleb Eestisse juba peaaegu suvist õhku

Kevadine suurvesi tõusis ka Emajõe kallastel ning muutis Emajõe ääres käimise üsna vesiseks kogemuseks. Foto: Kristjan Teedema

Aprilli esimese poole ilma määrab kõrgrõhuala. Kuigi mõni madalrõhulohk toob sekka veidi vihma, süveneb kuivus kiiresti. Õnneks on praegu veel mullas ja veekogudes varuks lume sulamise vett. Pehme ja enamikus Eesti kohtades lumevaese talve kiuste oli märtsi lõpus saabunud suurvesi päris muljet avaldav.

Keskkonnaagentuuri blogis antakse ülevaade hiljutistel ärevatel nädalatel toimunust: kõigepealt tundus suure üleujutuse võimalus pärast sellist talve intuitsioonivastane, aga siis ennustas hüdroloogiline mudel Soomaal ja Emajõel lausa sajandi uputust!

Tegelik olukord jäi sellest siiski kaugele, aga Soomaal registreeriti viimase sajandi üheteistkümnes kõrgeim veetase, mitmes kohas Lõuna-Eestis kõigi mõõdetud aegade kõrgeim vesi märtsikuus ja Tamula järve veetase Võrus ületas napilt kriitilise piiri. Millega siis mudel eksida võis?

Esiteks, märts oli küllaltki sajune, aga ilmaprognoos lubas kuu lõpus veelgi suuremaid vihmasadusid, mida tegelikult ei tulnud. Sajuhulkade ettenägemine ongi ilmaprognoosis üks keerukamaid asju. Kui näiteks tuuled on kõrg- ja madalrõhkkondade paigutusega väga täpselt ennustatavad, siis sajuhulgad sõltuvad mitmetest detailidest.

Arvutuse alus on see, et kui õhuniiskus ületab küllastustaseme (mis sõltub tugevalt temperatuurist), siis ülejääv osa veeaurust kondenseerub pilvepiiskadeks ja kui piisku tekib mingist piirist rohkem, hakkavad need vihma või lumena alla sadama. Ilmamudel peab igal arvutuse ajasammul – mis on vaid mõni minut – hindama kondenseeruvat veehulka, mis on kahe suure suuruse (tegelik niiskus ja küllastunud niiskus) väikese vahe arvutamine.

Ei ole näiteks lihtne hinnata, kui palju niiskust kusagilt aurub ja kui kõrgele õhumass tõuseb – sellest sõltub jahtumine. Tagatipuks sõltub tegelikult välja kondenseeruva veeauru hulk ka kondensatsioonituumadest – aerosooliosakestest või ioonidest –, mida ei pruugi kõrgemates õhukihtides alati piisavalt olla.

Teiseks, vähe on teada, kui palju lund on veel alles metsades, sest ilmajaamade lumemõõdukohad asuvad avatud maastikul, kus lumi sulab tunduvalt varem. Kuna teadmisi napib üle maailma, siis võib hüdroloogilises mudelis olla tehtud jämedaid lähendusi, mis enamikul juhtudel kuigivõrd töötavad, aga tänavuse „trikkidega” talve järel võibolla mitte. Täpsema lumeinfo kogumiseks satelliidipõhiselt ja toetavate maapealsete mõõtmistega on ellu kutsutud Põhja-Euroopa rakendusteaduslik koostööprojekt Nord­SnowNet.

Kolmandaks, lumi hakkas Ida- ja Kesk-Eestis kiiresti sulama märtsi viimase kolmandiku alguse ebatavaliselt soojade ja vihmaste ilmadega, aga märtsi viimastel ja aprilli esimestel päevadel tuli talv veel korraks tagasi – Haanjas ja kohati Ida-Virumaal sai suusatada möödunud nädalalgi. Külmalaine aeglustas lume sulamist ning suurveetipp jäi madalamaks ja laugemaks, kui eelnenud suure sula järgi arvata võis.

Ebatavaliselt tsükloniterohkele märtsile tasakaaluks laiutab nüüd meie kandis antitsüklon. Kevadpäike on Euraasia mandri sisealasid juba üksjagu soojendanud ja sealt tuleb idatuultega juba peaaegu suvist õhku. Talvest sai äkki kevad.