Ühistegevust on alati kandnud ka aateline ja kultuuriline pool

Krista Aru kutsus tänased seakasvatuse tegijad kaasa põnevale rännakule ühistegevuse algusaegadesse. Foto: Kristina Traks

29. märtsil 2023 möödus 100 aastat Eesti ühistulise seakasvatuse algusest. Sel puhul korraldas Eesti Tõusigade Aretusühistu koostöös Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga konverentsi, kus räägiti Eesti seakasvatuse minevikust, olevikust ja tulevikust ning seati uusi sihte.

Maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Madis Pärtel andis ülevaate seakasvatussektori hetkeolukorrast. Ta tõi välja meie sealihaga isevarustatuse taseme, mis jääb 80–85 protsendi vahele ning on Euroopa Liidu keskmise mõttes üsna kõrge. Seda arvestades ka olukorras, et eestlane on traditsiooniliselt sealihasööja ning me sööme 10 kilo rohkem sealiha kui Euroopas keskmiselt.

Sealiha sektori käive 2022. aastal oli 87 miljonit eurot, sellest 6,96 miljonit moodustas riigi toetus. Aastaga kasvas käive märkimisväärselt, sest aasta varem müüdi Eestis sealiha 71 miljoni euro eest (sellest toetus 3,67 miljonit eurot).

Sektoris oli väga keerulised ajad 2020.–2021. aastal, kuid viimased pool aastat on liha hind tõusnud. Pärtel tõi välja seakasvatuses mõnikord esineva olukorra, kus sealihahind on odavam kui odral ning eriti on see erinevus välja tulnud viimasel aastal – odra hind püsis kõrgel, kuid sealihahind kukkus. „Selline olukord iseloomustab hästi, milliste väljakutsetega sealihasektor silmitsi seisab,“ ütles Pärtel.

20 aastaga on sigade arv kukkunud ja eriti suur langus toimus aastatel 2013–2016. Põhjuseks Venemaa embargo, mille tõttu Eesti seakasvatajad ei saanud enam jätkata tulusat seaäri Venemaale ja teisalt ka sigade aafrika katku levik. Just sel ajal vähenes tootjate arv oluliselt, kuna toimus kontsentreerumine. Praegu koosneb sealihaturg suurtest professionaalsetest tegijatest ja väikeseid seapidajaid enam polegi.

Tuleviku ennustamiseks tuleb vaadata globaalseid trende: rahvaarv kasvab, põllumajanduse keskkonnamõju suureneb, kliima muutub, toitumise roll rahvatervises saab üha selgemaks, tarbija muutub teadlikumaks ja nõudlikumaks, tehnoloogiad arenevad, kasvab lõhe tehnoloogiliselt ja/või ökoloogiliselt eesrindlike ja ülejäänud riikide vahel, toidujulgeoleku ja varustuskindluse olulisus suureneb. Pärtel märkis, et ELi sealiha tootmine on väga ekspordile suunatud ehk Euroopas toodetakse kordades rohkem kui ise tarbitakse. „See teeb meid haavatavaks eksporditurgude hinnangutele. Ja hinnang on, et lihahind pigem kergelt langeb,“ sõnas ta.

Eduka toimimise võtmeks on tõenäoliselt koostöö. Euroopas on ühistuline tootmine väga levinud, mõnes riigis on selle käes lausa 100 protsenti turuosa. Motivaatoriteks ühine turustamine, ühishanked, ühine jäätmekäitulus, töötlemine, pakendamine, märgistamine, kvaliteedikontroll.

Pärtel tõi ka välja sealiha kvaliteedikava loomise ja juurutamise Eestis. Euroopas on kvaliteedikavade järgi tootmine üsna levinud, kuid meil Eestis veel mitte. Meil on ainult mõned kvaliteedikavad (nt Liivimaa Lihaveis) ning sealihasektoris on algatatud kvaliteedikava loomine. See tähendab, et kehtestatakse kindlad kvaliteedinõuded, kava tunnustatakse ja ees seisab suur töö, kuidas teadmine omamaisest sealihast ja selle eelistest viia tarbijate teadvusesse.

Prioriteet on toidujulgeolek

Eesti maaülikooli rektor Ülle Jaakma kõneles toidutootmise rohelisest tulevikust. Mõtlemapanevas ettekandes tõi ta välja meie tänased proovikivid – pandeemia, sõjaohu, kliimamuutuse ja energiakriisi. „Maakeral elab 8 miljardit inimest, kes vajavad igapäevast toitu. Igal aastal arvutatakse välja Maa ületarbimise päev ning tänavu on meil Eestis see juba möödas – see oli 14. märtsil,“ tõi ta välja. „Eesti elaniku jalajälge mõjutavad kõige enam meie elukoha elekter ja küte. Kuna kasutame palju puitu ja põlevkivi, siis see tekitabki meile suurema jalajälje võrreldes EL-i keskmisega.“

Jaakma sõnul peab olema prioriteediks toidujulgeolek. Oma rahvale peab toit olema tagatud ka siis, kui tarneahelad kriisides ei toimi, ja seda oleme juba kogenud. „Peame tagama puhta ja tervisliku toidu, sest selle läbi hoiame kokku ravi- ja tervishoiukulusid. Samuti väldime ääremaastumist. Pole sugugi vähemtähtis säilitada Eestis maaharimise ja ka toidutegemise oskused. Toidukasvatamise käigus tekib oskus elada loodusega harmoonias ja väheneb ka süsiniku jalajälg. See on otsene seos. Toidujulgeoleku tagamine käib käsikäes energiajulgeolekuga.“

Ressursside tarbimisega ei saa minna samamoodi edasi nagu praegu. Põllumajandus on üks osa biomajandusest (biomassi, toidu, sööda, biokütuste, energia jm tootmine). Biomajanduses tuleks rakendada ringmajanduse põhimõtteid, mille eesmärk on säilitada materjalide väärtust võimalikult kaua. Uus termin on ringbiomajandus ja tuleviku märksõna kliimatark põllumajandus. „Tulevik on täppisviljeluse, suurandmete, digitaliseerimise, robotite ja tehisintellekti päralt. Põllumeeste abimeesteks on näiteks väetamiskalkulaator, külviplaneerimise äpp, jõudlusnäitajad,“ ütles Jaakma. „Söödaefektiivsus, proteiini õige kasutamine, loomade pikk eluiga, väetiste kasutamine, maakasutamine – need on teemad, millega tuleb iga päev tegeleda ja arvestada. Seejuures peaksime arvesse võtma just neid numbrilisi näitajaid, mida on Eestis mõistlik saavutada.“

Krista Aru ühistegevuse algusaegadest

Kirjamees Juhan Liiv märkis, et kes minevikku ei mäleta, sel pole ka tulevikku. Tartu Ülikooli raamatukogu direktor ja Eesti parimaks Jaan Tõnissoni tegevuse tundjaks nimetatud Krista Aru kutsus tänased seakasvatuse tegijad kaasa põnevale rännakule ühistegevuse algusaegadesse.

Ta meenutas, kuidas ühistegevusele alusepanija Jaan Tõnisson juba poisikesena Carl Robert Jakobsoni mõtteid kuulates neist vaimustus. Tõnisson oli Viljandimaal Mursi talupidaja poeg ning talu oma aja kohta küllalt heal järjel: 11 siga, 28 lammast, härjad, hobused. Tõnisson oskas teha kõiki talutöid, kuid väga usin põllutööde tegija ta siiski polnud. „Tõnisson mõistis, et igasuguse edasimineku esimene tingimus on see, et sõnadest ainuüksi ei piisa, vaid peab järgnema ka praktiline tegu. Ta sai ka aru, et eestlane tunneb vähe seadust, ta ei oska enda eest seista ja ei tee seda isegi mitte siis, kui tal on õigus. Nii otsis Tõnisson vahendeid ja võimalusi, kuidas eestlasi neis oludes aidata,“ rääkis Aru. Appi tuli Tartu Põllumeeste Selts, mille presidendiks Tõnisson 1897. aasta sai. Välja saab tuua seltsi esimese nn ühishanke – osteti koos terve hulk vikateid. Tõsi, hiljem selgus küll, et ega need ühiselt ostetud vikatid polnud suurt paremad kui iga mees oleks endale neid eraldi soetanud…

Siiski saab just sellest ajast välja tuua, kuidas põllumeeste selts muutub ühistegevuse mõttekeskuseks. Veel ei ole tegemist otseselt ühistegevusega, kuid laialt levitatakse arusaama sellest. Tõnissoni on ju Postimehe omanik ning seega oli tal omast käest võtta vahend rahva harimiseks.

Krista Aru rõhutas, et ühistegevus ei ole mitte ainult ühine äritegevus, vaid seda on alati kandnud ka aateline ja kultuuriline pool. „Nii kui ühistegevus muutus natuke tugevamaks, hakkas see võtma vastutust kultuuri säilimise ja Eesti rahva eneseuhkuse eest. See on ehk ühistegevuse kõige suurem panus. Me peaksime ka täna just sellele ühistegevuse küljele rohkem mõtlema. Ehk et kui paneme kinni väikesed raamatukogud, väikesed koolid, kui lõhume ühiskonda sellisel viisil, siis taastada ei ole seda enam võimalik,“ sõnas Aru.