Imporditud liha asendamine kodumaisega tooks miljoneid kasu

Eelmisel nädalal tähistati 100 aasta täitumist ühistulise seakasvatuse algusest. Sel puhul koguneti Tartusse, et meenutada möödunud aegu ja seada uusi sihte.  Foto: Alo Tänavots

Kui lihaveisekasvatajad räägivad, et aberdiin-anguse või Herefordi veise liha on hea, siis meil on Djurok, meil on tänu aretusprogrammile marmorliha. Äkki me peaks ka mingi ägeda nime panema, mitte nimetama meie head Eesti liha lihtsalt sealihaks,” arutles Eesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse esinaine Anu Hellenurme.

Eelmisel nädalal pidulikult oma 100. tegutsemisaastat tähistanud Eesti Tõusigade Aretusühistu konverentsil leiti tulevikku vaatavalt, et aina olulisem on teha koostööd, muuta Eestis kasvatatud sealiha tarbijale kergemini eristuvaks ja hakata seda ka ise väärtustama.

Eeskujuks tuleb olla ka seakasvatussektoril endal. „Me oleme ka ise tarbijad ja peaksime restoranis käies küsima, kust on pärit nende sealiha,” viitas Anu Hellenurme loo alguses õhku visatud mõttele.

Viimased aastad on Eesti seakasvatussektorit aga tõsiselt räsinud ja see on vähenenud koguni viiendiku võrra. Seda enam on Anu Hellenurme sõnul oluline lisandväärtuse tekitamine. „Et me ei viiks elusloomi välja, vaid tõesti oskaksime oma toodangule anda li­sandväärtust. Kui kokku arvestada, kui palju tööd ja tulu ühes aastas võiks anda imporditud liha asendamine kodumaisega, siis neto­lisandväärtus aastas 2019. aasta andmete põhjal tehtud arvutustel kogu lihasektoris oleks 42 miljonit eurot ja seakasvatuses 13,7 miljonit,” sõnas ta.

Seaga 50 eurot kaasa

Kuigi viimased nädalad on toonud sealiha hinnatõusu, pole rõõmustamiseks veel põhjust, pigem annab see tootjatele vaid võimaluse tulla ots otsaga kokku.