Aprill tegi nalja

Autoga lumes kinni. Foto: Erakogu

Teha ühel ja samal päeval ühes Eesti otsas kevadpäikese ja -lillede taustal vesti väel õues puid ning sama päeva õhtul oma autot Kesk-Eestis lume seest välja kaevata, ja seda 2. aprillil, on ikka paras aprillinali küll.

Paraku oli see pühapäevane reaalsus, ent kui muidu ajaks säärane situatsioon närvi ja paneks abikaasale krõbedamaid sõnu ütlema, siis olles aprillikuus autoga suures tuisuvaalus kõhtupidi kinni, andis see kogu perele paraja naeruteraapia. Esmalt itsitasime ja siis mõtlesime, mis edasi saab. Kevad ju käes ja lumelabidaski autost suvekorterisse pakitud. Üks telefonikõne ja abiväena saabunud labidamees koos kolme lumelabidaga päästsid meid siiski veerand tunniga lumelõksust.

Elu lõpuni meelde jääv seik, mille põhjustas ilm. Ilm, millest me ei saa omavahelistes vestlustes üle ega ümber. Kui muust rääkida pole, siis ilmast ikka on. Kui midagi kiruda pole, siis ilma ikka saab kiruda. Ja kui tahaks kiita, no küll leiab ka põhjuse ilmataati kiita.

„Küll oli alles kena talv, sai kõiki talverõõme pikalt nautida, aga kas aitama ei hakka juba? Mõnes paigas on juba peaaegu viis kuud lumi maas olnud!”

„Hurraa, lõpuks paistab kevad! Ainult et miks see üleminek nii porine peab olema. Kuhu ka ei vaataks, ainult üks soparida järel. Iga päev pese saapaid ja kui laps veel lasteaiast tuleb... Tuleks see soe ja mõnus aeg juba.”

„Uuh, enam ei pea jopet selga panema, ülimõnus! Päike paistab, väike briis värskendab. Aga pagana palav on. Õues ka ei saa üldse olla, sääsed ja parmud söövad lihtsalt ära.”

Ja nii edasi ja nii edasi.

Aeg-ajalt tuletan endale meelde, et ei ole mõtet vinguda selle üle, mille vastu midagi teha ei saa. Tühipaljas enese ärritamine ja olgem ausad, üsna kohatu kurtmine, kui arvestada maailmas toimuvat. Aga midagi ei ole teha – eestlane jääb eestlaseks ega väsi kurtmast ja muretsemast, kas see kevadilm sel aastal kohale ka jõuab!