Looduskalender ⟩ Lõhud sel nädalal puid, tuleb suvi äikeseline
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
3. aprill 2023, 10:04
Vanarahval olnud tavaks öelda, et kevadine lumi on põllule sõnnikustki parem. Eelmisel nädalal ladestus mõnel pool valget ökoväetist taevaannina kohe kuhjaga.
Küllap on nii, et läänepoolsed inimesed ei saa aru, mis lumest ja lükkamata teedest need jõgevamaalased räägivad. Aga ka Tartus oli nädalavahetusel lund nii palju, et sain jälgede järgi selgeks, kes mu pööningul juba nädalajagu kolistab. Nugis, va kurivaim!
Tõin sel aastal tühjaksvurritatud kärjeraamid linna talvituma, sest üks nugis korraldas eelmisel aastal maal mesindustoas tõelise vahaorgia.
Aga nüüd on mu tütar Aotäht veendunud, et tõime nugise kärjekastiga kaasa, et mesilasema muneb meekärgedesse nugisemuna, kes kättemaksuks meeärastajatele neid talvel kummitama tuleb.
Õiteaeg venib tänavu
Kõrvenõgesed põõsa all on nüüd kõrvetamisküpsed, naadilehed sirguvad tasapisi ja kutsuvad juba ampsama. Karulaugu sõrmepikkune leht on juba karulaugukibe ja imemaitsev.
Esimeste õitsejate rivi venib üha pikemaks. Uniseid siniseid silmi näitavate sinilillede kõrvale tuleb tasapisi kopsurohi, näsiniin, esimesed lepiklilled ja paiselehed paisuvad tundidega.
Raierahu on välja kuulutatud
Ehkki linavästrik tuli sookure saba all soojal maalt juba eelmisel nädalal, lõhkus ta just nüüd oma “jämedate jalgadega” jõejää sootuks, ainult järvede ja tiikide jääst ei ole ta veel jagu saanud.
Ja raierahu algas pihta, sest metsavaht on kohal, Metsvint kuulutab kõikjal kõlaval häälel: “Siit, siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!"
Uusi hääli on teisigi: hommikul vara hakkab akna taga laulma punarind, päeval lööb laulusärtsu must-lepalind. Rästaste kogu perekond on kohal ja nüüd peab hommikusest vidivadinast aru saamiseks kasutama linnulauluäppe või küsima nõu mõnelt linnutundjalt. Aastaga ununevad laulud ja sirinad.
Karujäljed teel
Praegu on parim aeg näha poristel teedel karu jälgi, ehk ka otti ennast, sest rohelist toidupoolist on metsa all veel vähe ja karud peavad tegema suuremaid ringe.
Selleaastaste poegadega emakarud aga hoiavad veel pesade lähedusse. Jänesed lasevad öösel pulmatralli ja koorivad lahtiununenud noori õunapuid. Kitsed mängivad maasikapeenarde kärnereid. Mägraperedes on suurpuhastuse aeg – kogu talvine saast kraabitakse urgudest välja nii, et urust väljuvad suured liivased mägrabuldooseri jäljed. Siil aga laseb veel unenurru.
Munaveeretamise aeg
Lihavõtte munaveeretamise mängus on kõige osavam Looduskalender.ee merikotkas: üks muna on pesas, see sai pessa 29. märtsil, kõige jõlekülmemal kevadpäeval. Teist muna oodatakse nüüd pikkisilmi.
Enn Vilbaste ütleb, et Nigula raba servas tassis rasvatihane pesamaterjali, mis tähendab, et tihase esimesed valged roosade täppidega munadki on üsna pea pesas. Nii vara on seda juhtunud aastate eest, aga siis hukkusid ka esimesed pojad.
Aga pühapäevaseks munadevärvimiseks on hea suurel reedel tiir metsasügavusse põgeneda ja tuua sealt kaasa sammalt ja sinililli munade värvimiseks ka oma pessa.
Aga Vigala kandi rahvas teab, et "suurel nädalal puid lõhkuda või paugutada tooks suvel palju kõuet".
LASTELE: Tibu, tibu, ära näita!
Kevadise linnupette võtmisega seotud mäng oli ise selline - lapsed istuvad ringis ja panevad peopesad vastamisi, keskelolija petab kõigi osalejate pihkude vahelt läbi tõmmates ja poetab siiski ühe lapse pihkude vahele sõrmuse, leivakuulikese või midagi muud head ja hüüab lõpuks: „Tibu, tibu karga välja!“ Pihku peidetud eseme või leivakuuli saanu on uus peitja-jagaja. Teises variandis öeldi peites: „Tii, tii, hoia hästi!“ ja lõpus „Hammusta rukist!“ See võibki viidata ka vajadusele võtta linnupetet, et saladuse vägi jõust ilma ei jätaks. Aga samas õpetab lapsi ka saladusi usaldama ja hoidma.