Sajad vabatahtlikud kontrollisid nahkhiirte seire käigus oma keldreid

Põhja-nahkhiir. Foto: Rauno Kalda

1. veebruarist 5. märtsini ootas Keskkonnaagentuur kõikide vaatlusi talvituvatest nahkhiirtest. Keldri loendused annavad olulist infot eelkõige suurkõrva ja põhja-nahkhiire koha, keda leidub koobastes vähe.

Nimelt peavad Eesti nahkhiireliigid talve saabudes tegema otsuse, kas rännata ebasoodsate tingimuste eest lõuna poole või jääda paikseks ning veeta see aeg talveunes. Meie 12 nahkhiireliigist 5 on rändliigid, ülejäänud otsivad endale talvitumiseks sobiva koha Eestis.

Seire eesmärgiks oli kaardistada talvituvate nahkhiireliikide levikut, hinnata keldrite olulisust talvituspaigana ning tõsta teadlikkust talvituvatest nahkhiirtest, kirjutavad agentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Kalda ja peaspetsialist Triin Edovald Keskkonnaagentuuri blogipostituses.

Vabatahtlike kaasamist talvituvate nahkhiirte seiresse on praktiseeritud ka mujal Euroopas. Näiteks Suurbritannias on selliselt teostatud seiret alates 1997. aastast. Aastal 2020 seirati selliselt UK-s perioodil detsember-märts veidi üle 500 koha vabatahtlike poolt ning need tulemused innustasid ka Keskkonnaagentuuri vabatahtlike talvise nahkhiireseirega katsetama. 

Seire käigus esitati Loodusvaatluste nutirakenduse abil 186 nahkhiirte vaatlust 143 vaatlejalt. 91 korral vaadeldi põhja-nahkhiirt (Eptesicus nilssonii) ja 76 korral pruun-suurkõrva (Plecotus auritus). Sageli jagasid kaks liiki ka talvituskohta. Liigini jäi määramata vaid 2 vaatlust. Esitati ka 12 null-vaatlust, mis tähendab, et kontrolli käigus talvituvaid nahkhiiri oma keldrist ei leitud.

Vaatlusi laekus agentuurile pea kõikidest maakondadest, vaid Hiiu ning Ida-Viru maakondadest ei osalenud ühtegi vaatlejat. Enim vaatlusi tehti Raplamaal.

Paraku on andmete põhjal raske öelda, kas Raplamaal on lihtsalt palju sobivaid keldreid nahkhiirtele talvitumiseks või elavad sealkandis eriti usinad loodusvaatlejad.

Kokku loendati seire raames 419 isendit. Arvukam liik oli pruun-suurkõrv 217 isendiga, põhja-nahkhiiri loendati kokku 200. See on koguarvuna võrreldav ühe korraliku suure talvituspaigaga, näiteks talvitub ligikaudu sama palju nahkhiiri Vääna-Posti püsielupaigas.

Küll aga on suurtes koopatüüpi talvituspaikades on peamisteks talvitujateks perekond lendlane (Myotis) liigid. Keldri loendused annavad olulist infot eelkõige suurkõrva ja põhja-nahkhiire koha, keda leidub koobastes vähe.

Rekordnumbritena saab välja tuua kaks talvituspaika, kus ühes loendati 10 suurkõrva ja teises 11 põhja-nahkhiirt.