:format(webp)/nginx/o/2021/11/17/14206525t1h0b2b.jpg)
/nginx/o/2023/03/22/15213339t1h5199.jpg)
Sillerdav kevad ja maaliline suvi pole enam mägede taga. See on aeg, mil hing ihkab looduse rüppe, rahu ja vaikust. Samas tõstavad pead elukallidus, euribor ja ebakindlus tuleviku ees. Millise jälje on see jätnud suvilate ja maakodude turule?
Tellijale
Suvilat lubavad praegu endale vähesed
Pindi Kinnisvara müügipartneri Peep Soomani sõnul tuleks kinnisvarasse suhtuda kui esmatarbeobjekti, mida tarbitakse samamoodi nagu pakki piima või viilu leiba. Maakodud ja suvilad kuuluvad tema hinnangul aga luksuskaupade valdkonda. „Nii nagu meil ei ole vaja iga päev Rolexi käekella, pole ilmtingimata vaja ka suvilat – selle omamine on luksus.”
Suvilate turust läbi aastate
Rääkides suvilate ostu-müügiturust, tuleb Soomani meelest heita pilk ajalukku, kus kinnisvaraturg on 2010. aastast koos inimeste heaoluga ühtlaselt kasvanud. Need olid ajad, mil paljud said endale lubada ka suvekodu ning kuni aastani 2019 liikus suvilate ostmine tõusujoones.
Koroona-aastatel võis Soomani meelest jääda mulje, et üha enam inimesi soetab suvekodu, et viiruse eest maapakku minna. Statistika näitas aga, et üle Eesti tehti koroonaeelse ajaga võrreldes vaid umbes 60 suvilate tehingut rohkem. „Laias laastus toimis turg pärast esmast ehmatust rahulikult edasi. Kui inimesed taas vabadusse said, hakati rohkem ka luksuskaupade poole vaatama ja läks väikest viisi tarbimispeoks,” rääkis ta.
Sooman nentis, et mõju avaldas ka 2021. aasta pensionireform, kus inimesed said vaba raha ning need, kel varem varuraha polnud, hakkasid otsima võimalusi, kuhu raha paigutada. Turg sai tugeva tõuke, sest üldlevinud arvamus oli, et kinnisvara odavneda ei saa ning tuleks investeerida, investeerida, investeerida. „Kellel hammas linnakorterile peale ei hakanud, soetas endale maatüki või väikese suvila, sest ega see ju leiba ei küsi,” tõi ta näite.