Nädala mõte: lige lugu

Kas kevadine sulavesi teeb jalad ligu-, liga- või ligemärjaks? Foto: Urmas Luik

Talve viimasel päeval, kui soojakraadid silmanähtava kiirusega lumevalle sulatasid ja kevad tund tunni haaval võimu võttis, kasutas kolleeg kirjalikus vestluses sõna ligumärg. Suisa kaks korda, seega polnud tegu eksitusega. Tegin silmad suureks.

Mina olen terve oma elu kasutanud sõna ligamärg. Kasutasin internetiotsingut, saades vastuseks artikleid, blogipostitusi ja sünonüümisõnastiku tulemusi. Jah, on teisigi, kes kasutavad sõna ligamärg. Ja neid, kes hoopistükkis ligemärg.

Sellest sai alguse välkuurimistöö, kus palusin abi minust keelealaselt mitu korda targematelt inimestelt. Lisaks viskasin mõtte õhku nii mõneski vestlusgrupis.

Põhja-Eestis, kus minu juured, oleks jalad kevadel ligamärjad. Aga see ei pruugi olla piirkondlik eelistus, vaid tuleneda ka minu suguvõsa sõnakasutuspraktikast. Pärnumaa ja Tartumaa juurtega inimestel oleks riided ligumärjad.

Siin kohapeal Viljandis kalduti pigem ligemärja peale. „Ma ütlen lihtsalt lige. Lige ongi märg,” tõi veel üks keeletundlik viljandlane asja pöörde, mis mu statistikategemist raskendas. Selle sõna peale aktiveerus ka mu abikaasa, kelle sõnakasutusse ligamärg üldse ei kuulunud, aga võrokeelne likõ on tänu sealsetele juurtele jälle tuttav.

Keelealast võrdlust jagus veel mitmeks ajaks.

Nädala teiseks pooleks ja nädalavahetuseks lubatud soojakraadid tunduvad pärast seda pikka talve justkui uskumatud. Tänane Maa Elugi on mõnusalt kevadine, kõneldes kevadistest aiatoimetustest ja vaadates ettepoole juba suvelegi. Tärkama hakkab ka mitmeid rohelisi taimi, mida paraku söödavatega sassi aetakse, mistõttu on igal aastal neid, kes peavad arsti poole pöörduma.

Eriti uudishimulikud on muidugi lapsed, mistõttu paneb Mürgistusteabekeskus südamele, et just neile peaks erilise hoolega selgitustööd tegema.

Neid igakevadisi meeldetuletusi lugedes kipub mu mõte aga juba mitmendal kevadel rändama seda rada pidi, et paraku kipume lastele õpetama seda, mis on mürgine ja mida suhu pista ei tohi, aga üldine taimetundmine kipub aasta-aastalt aina kehvemaks minema. Mitte ainult lastel, ka endal pole põhjust nende teadmistega kiidelda.

Aga just kevadine aeg, mil taimed vaikselt tärkama hakkavad, on väga mõnus, et koduaias ja metsas taim üles pildistada ja miks mitte kohapeal juba Google Lensi või mõne muu abivahendi toel rohelisele tundmatule enda jaoks nimi anda.

Ja kummikud siis jalga, et hiljem poleks jalad liga-, lige- või ligumärjad.