Viljapuu tüvi vajab tähelepanu

Tähelepanuta jäänud koorehaavad näevad hirmutavad väljad ning võivad kahjustavad lisaks tüvele ka külgoksi. Luuviljalised, nagu ka pildil olev hapukirsipuu, on taolistele kahjustustele aga eriti vastuvõtlikud. Foto: Liisi Kont

Tüvi on viljapuu kõige tähtsam osa, sedamööda toimub vee ja teiste toitainete liikumine juurte ning lehtede vahel. Kahjustatud tüve tõttu funktsioneerib taim kehvemini – nakatub suurema tõenäosusega tüvepõletikku või teistesse haigustesse, hullemal juhul hukkub kogu puu. Juba hilissügisel tuleb mõned kaitsemeetmed kasutusele võtta, et kevadel ebameeldivaid üllatusi vältida.

Esimeste püsivate külmade saabumisel on tarvis nooremate viljapuude tüved kaitsta näljaste metsloomade ja kevadiste temperatuurikõikumiste eest. Mõnikord jäävad meetmed liiga nõrgaks, kattekangad tulevad tuulega lahti või ununevad need hoopis paigaldamata. Sel juhul võime kevadel eest leida kahjustatud tüvega puu, millele aednik peab abikäe ulatama.

Taimede kaitsmiseks saab kasutada mitmesuguseid materjale ja määrdeid, viljapuude tüvede valgendamine lubjaga on puu seisukohast võttes üks parimaid meetodeid. See määriv töö tuleb hooaja jooksul mitu korda ette võtta, sest vihm ja lörts võivad kaitsekihi tüvelt maha pesta. Lubi oma aluselise reaktsiooniga hävitab paljusid haigustekitajaid ja kahjustajaid, kes koorel või koorepraokeste vahel võivad talvituda. Lupjamist saab ette võtta ainult plusskraadidega ja seetõttu sobivad praegused varakevadised ilmad selle töö tegemiseks ideaalselt. Enne lubja pealekandmist võiks tüve harjaga (ent kindlasti mitte metallharjaga) puhastada, et eemaldada lahtised kooreosad ja samblikud. Lisaks aluselisele reaktsioonile aitab hele lubjakiht tagasi peegeldada eredat kevadpäikest, mis tumedat puutüve kuumutades tekitaks soodsa keskkonna koorepragude tekkeks.

Kui noorel viljapuul on kahjustunud üle 50% tüve ümbermõõdust, siis paranemislootust on vähe.

Kui avastate noorte viljapuude tüvedel jäneste, kitsede või hiirte kahjustusi, tuleb pärast kirumist, kuid enne tegutsema asumist hinnata kahjustuse suurust. Kui noorel viljapuul on kahjustunud üle 50% tüve ümbermõõdust, siis paranemislootust on vähe. Üksikute väiksemate haavade korral eemaldatakse terava noaga kõik narmendavad kooreservad ja soovi korral kantakse peale haavamääre. Noa otsaga saab puhastada ka tüvepõletikust tekkinud haavad. Juba vanast ajast tuntakse haavade parandajana Forkerti segu, mis segatakse kokku veisesõnnikust ja savist ning kantakse kahjustunud kohale.

Kevadistest temperatuurikõikumistest tekkinud koorepraod on väga salakavalad. Esimesel ja isegi teisel aastal ei pruugi tõsisema süvenemiseta aiaomanik neid märgatagi. Ühel hetkel on viljapuu tüvel aga haavad, mille servad lahti rulluvad. Siingi on tarvis kuivanud ja lahti löönud kooreosad eemaldada ehk siis lõigata kahjustunud osa välja kuni terve puiduni ning soovi korral katta haav haavamäärdega. Tasub meeles pidada, et kirsipuud ja ploomipuud on tüvehaavade tekkimise suhtes vastuvõtlikumad kui õuna- ja pirnipuud. Seega võib esimeste tüvedelt kahjustusi sagedamini leida ja neid puid tuleb ka koduaedades tihedamini välja vahetada.