Looduskalender ⟩ Kena kevade on käes!
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
20. märts 2023, 11:22
Täna öösel kell 23.24 algab kevad! Kevad! Ma ei saa nüüd rahulikult arvutilaua taga istuda, sest igakevadisi ülestähendusi sirvides tean, et päev enne astronoomilise kevade algust tuleb koju minu koduaia kuldnokk.
Ma käin pidevalt aknast piilumas ja ümber maja luuramas, kas juba ei istu ta katuseharjal või tamme ladvas ja vilista kõige kauneimaid kevadlaule. See on ju aeg, mis ajab hulluks nii linnud kui inimesed.
Aga kuldnokapesakasti ümber käratseb ikka vaid rõõmus põldvarblase seltskond ja rasvatihane käib neid sealt aegajalt ära ajamas. Tundub nagu oleks tal mõne petliku kinnisvaramaakleriga käed löödud. Tegelikult on mul tema jaoks kuurinurgas juba uus pesakast valmis, vaja vaid redel välja vedada.
Hiired kasvasid talvel peenras
Lumi, mis linnas nii lõputa näis, on vajunud kössi ja koledaks – ei suuda vist keegi enam viisakalt kõnetada jõulu ajal nii oodatud kauniste helveste kuhilaid. Nende alt sirutavad end välja lumikellukeste piigid, tulpide punased odad nende järel.
Aga tulpide sõjavägi on sel talvel tuntavalt hiirehammaste vahel vähenenud. Külmumata maale tulnud lumi andis neile suurepärase võimaluse lumeteki all oma käike ajada ja seemneid-sibulaid sahvrisse vedada. Tõenäoliselt on see mõnus lillepeenraelu ka põhjus, miks tänavu nii vähe hiiri majadesse tuli.
Sibavad putukad
Kevadkripeldus ajas mind ka möödunud reedel maakodusse uurima, kuidas kevad tuleb. Aga Võrumaa metsade vahelt leidsin üle saapaäre ulatuva lume ja kinnikülmunud tiigid. Vaid putukaelu oli tuure kogumas, pärnade all mängisid ringmänge punalutikad ja ühes rähni sepikojas päevitas punaselg-raisamardikas. Ei mingit kollast lapsuliblika lubatud kuldset suve, nagu olen tavaliselt sealt rõõmusõnumi saanud.
Sauna kõrval esimeste sinilillede paigas on veel sügav rahu, paar õige paksus karvakasukas sinilillesilma sealt vahelt siiski paistis. Usun, et sel nädalal tuleb kõikjalt rõõmuhõiskeid esimestest sinililledest ja ka paiselehtede pisikestest päikestest, aga suurem siniste väljade aeg saabub kuu aja pärast.
Toonekurg enne kuldnokka
Muidugi on ranna-Eestis kohal kuldnokad ja lõokesed lõõrivad nüüd igal pool. Kes neid kuulnud pole, „pole ammu õues käind“. Kiivitaja lehvivaid suletuttegi on kõikjal lehmanahaks sulanud heinamaadel.
Sookure trompet kostab praegu lehtedeta maastikus eriti kaugele ja seda esimest korda kuuldes võtab jalust nõrgaks. Nii ürgne ja võimas. Kõige üllatavam minu jaoks on aga tänavu see, et nägin Tõrvandis valge-toonekurge enne kui kuldnokka. Küllap pisemad linnud ei julge veel sügavale sisemaale lennata.
Karu, mäger, kitseonu
Metsarahvas on nüüd ärkamisajas. Karu jälgi ja juba purukspekstud mesipuid on üle Eesti. Minul käis mesitaru rappimas nugis ja kui hambad kusagilt puidule taha ei hakanud, siis virutas ta plastist lennulauale sellise obaduse, et see on tükkideks.
Aga mägraonudelgi on virgumisaeg, midagi söödavat on neil sisemaal küll lumehangede vahelt raske leida, aga rannarahvas on juba rästikuid ja konnigi näinud. Karvaste sarvenupsudega metskitsesokud on nüüd naissoo hulgast selgesti äratuntavad.
Põhjamaine naistepäev
Veel enne, kui naistepäev välja mõeldi, oli meie esivanematel kevadel üks vägev naistepäev – paastumaarjapäev, 25. märtsil. See oli põhjamaades tõeline naiste püha. Sel päeval oli naistel kombeks mokalaata pidada, naistepuna juua ja kiikuda-viljakusrituaale läbi viia.
Ka oli see päevaks, mil saadi kogu suveks luba minna poistega aita ööjutte pidama. Tähista sinagi seda päeva!
LASTELE: metsik läheb metsa
Paastumaarjapäeval oli kombeks viia metsa õlenukk – metsik. Seda kommet edasi kandma võiksime õpetada meie lapsed. Selleks punuge heinast või õlgedest või samblast nukk, rääkige talle ära kõik oma pahad harjumused ja mõtted ning paluge metsikul need endaga kaasa viia. Nukk tuleks viia kaugele metsa halli kivi peale.