Tagasivaade kaheosalisele talvele

Viljandi 12. märtsil. Foto: Marko Saarm

Esmaspäeval on kevadine võrdpäevsus, millega algab nn astronoomiline kevad. Õigupoolest, arvestades ainult päikese aastast käiku, peaks see aeg tähistama kevade keskpaika, aga mere jahutaval mõjul on aastaajad nihkes.

Suvisel pööripäeval, kui päike käib kõige kõrgemalt ja päev on kõige pikem, saab maapind kõige rohkem soojust, aga seda kulub ikka veel kaunis jaheda mere soojendamiseks. Kõige soojem aeg on Eesti sisemaal tavaliselt juuni lõpp ja ­mere ääres augusti algus – enam kui kuu aega hiljem.

Talvisel pööripäeval tuleb päikeselt soojust kõige vähem, aga meres seda veel jätkub, nii et talve hari on samuti üle kuu pimedaimast ajast hiljem. Nii algab meil kliimatalv, mida loetakse püsiva lumikatte tekkimisest, tavaliselt veidi enne talvist pööripäeva ja suve algus ehk ööpäeva keskmise temperatuuri tõus üle 13 soojakraadi on reeglina juuni algupoolel. Veel merelisemas kliimas, nagu Skandinaavias ja Briti saartel, kattuvad kliima-aastaajad astronoomiliste aastaaegadega veelgi paremini.

Väga kontinentaalses kliimas, nagu Siberis, ongi suve keskpaik jaanipäevale ja talve hari jõuludele kaunis lähedal, aga kliimateaduse määratlused pärinevad ajaloolistel põhjustel merelisest Lääne-­Euroopast.

Kuigi paar päeva korralikke soojakraade sulatas lund jõudsasti, on suurel osal Eestist ikka lumi maas. Lähipäevil kõigub õhutemperatuur nullkraadi ümber ja lumi sulab tasapisi tavapärasel ajal ehk märtsi viimasel nädalal. Samas külastab meid varakevadele ebatüüpiliselt palju madalrõhkkondi, mis toovad ajuti ka lund juurde.

Nüüd on juba päris selge, et ka 20. sajandi mõõdupuu järgi märkimisväärselt pikk, umbes 130päevane kliimatalv saabki mitmel pool Ida-Eestis tõeks. Aga see oli niisugune omapärane talv – näib, nagu inimtekkelise kliimamuutusega hätta sattunud ilmataat koonerdaks ja kavaldaks, et meile siiski talverõõme pakkuda.

Kui Euroopas tervikuna oli see talv teine kõige soojem 2019/20. aasta järel, siis Eestis jäid kõik kolm talvekuud (detsember, jaanuar, veebruar) keskmise temperatuuriga külmapoolele, kuigi kaks viimast õige napilt – umbes ühe kraadiga.

Detsember oli teist aastat järjest talve külmim kuu. See on üsna ebatavaline, aga kaugeltki mitte esmakordne. Talvetemperatuurid varieeruvad meil ju suurtes piirides, ka kuukeskmistena.

Talve pikkuse jaoks osutus määravaks see, et nii talve varajases alguses (november–detsember) kui ka lõpus (veebruar–märts) oli piisavalt pikk Siberi kõrgrõhuala dikteeritud külmaperiood, et vastata püsiva lumikatte määratlusele: vähemalt 30 päeva lumi maas – kliimatalve hulka kuulub siis ka vahepealne sula ja külma vaheldumise aeg. Sagedamini on esinenud viimasel ajal ühe pakaseperioodiga talvi, mis jäävad lühikeseks, kui nii sügis- kui kevadtalvel domineerivad sulailmad.

Pilk mudelarvutustele ütleb praegu, et kevad võib tulla võrreldes pikaajalise (1991.–2020. aasta) keskmisega soojapoolne, mis on päris kiiresti soojenevas kliimas seaduspärane.