Taluperemees: kas talu on veres või vaimus?

Eestimaal ringi liikudes näeb tuhandeid ilusaid teeviitasid ja silte, mis lõppevad sõnaga talu.  Foto: Eero Vabamägi

Sellise pealkirja all ilmusid minu mõtted 33 aastat tagasi veebruaris ajakirjas Kultuur ja Elu. Seal kirjutasin, et see on vere hääl, mille esivanemad on meile pärandanud koos moonakaliku elulaadi hülgamisega.

Nüüd jätkan, et neil, kellele rahvuslik aade on veresidemega antud, elab talu nii veres kui vaimus ning selle tunde teadlik või ekslik kustutamine teeb väga haiget.

Minu koduküla tüdruk lõpetas kuldmedaliga keskkooli ja cum laude Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, kuid tuli 1990. aastate alguses appi oma eakatele vanematele ning vedas puuratastega käsikärus kahele tagastatud lehmale heinu ja lüpsis neid. Mis meie talude taastamisest tegelikkuses sai, vajab eraldi põhjalikku ja mahukat käsitlust.

Uue aastatuhande esimese kümnendi lõpus ilmus Maalehes ajakirjanik Viio Aitsami artikkel, mille teema oli ühe põlistalu perenaise valulisest solvumisest ajendatud kiri. Kirjutaja ei suutnud mõista, miks vaba iseseisva Eesti Vabariigi riiklikust aadressiregistrist on kustutatud kinnistu nimetusele järgnev määratlus talu.

Ajakirjaniku päringule vastas Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Peeter Päll ebamääraselt, justkui olnuks määratluse talu nudimine tarvilik mingist digiregistri eripärast.

Ja nõnda oligi juhtunud, et ilma ühegi taluperemehe ja taluperenaisega või nende organisatsiooniga suhtlemata täitus kommunistide igipõline unistus – kõik said võrdseks: põlistalud, saunikud, popsid, uusmaasaajad ja suvilaomanikest linnavurled.

Siinkirjutaja arvates peaks viimati nimetatutel kõigil jääma õigus oma maakodule riiklikus aadressiregistris määratlus talu lisada, kui seda soovitakse ja talu mõte vere surisema paneb.

Eestimaal ringi liikudes näeb tuhandeid ilusaid teeviitasid ja silte, mis lõppevad sõnaga talu. Nende ja enda nimel ma kirjutangi. On solvav saada riigiametitelt kirju, millel puudub määratlus talu. Aga rõõm on tõdeda, et üha rohkem eraõiguslikke firmasid saadab kirja tallu, mitte põõsa või paadi alla.

Tahaks uskuda, et talu määratluse kaotamine on toimunud teadmatusest, et selles ei peitu teadlikku ideed. Maaelu kohta otsuste tegijad on kahjuks urbaniseerunud põlvkondade esindajad, kes teevad otsuseid endi eellaste ja koduse kasvatuse ning poliitiliste suundumuste ja kultuuri mõistmise subjektiivse veendumuse käsul.

Lihtne on pareerida, et tegemist on emotsiooniga. Muidugi on see emotsioon, aga mitte ainult. Emotsiooni kägistamine ja mahalihvimine teevad inimese tundetuks tombuks. Rebenevad aegade sidemed, kultuurimälu lahustub.

Ilmselt on tegelikust maaelust ja aegade sidemest võõrdunud inimese jaoks normaalne, kui külades hakkavad reformimise tulemusel olema teeviidad: Nõgese tee 1.2. jne või Ohaka põik 1.2. jne.

Nimekorrastuste ja arutute reformide palavikus suletakse maal massiliselt raamatukogusid ja koole ning likvideeritakse sidekontoreid ka suurtes alevites. Reformituules väikevaldadest kokku kängitsetud suurvallad ääremail pankrotistuvad riburada.

Reformijad aga tunglevad häbi tundmata enda piruka manu tagasi.

Olen pöördunud taluperemeestele korraldatud promokoosolekutel uute võimuletulnute poole kolmel korral järjestikku ja põhjalikult ettevalmistunult küsimuses, kui solvav on olnud omaniku tahte vastaselt kinnistu nimetusest riiklikus aadressiregistris määratluse talu kustutamine.

Alati on taluperemehed ja taluperenaised aplausiga kinnitanud, kui hingetorkiv see tegu neile on, ja alati on ministrid lubanud, et…

Julgen arvata, et kui austatud Vabariigi President, härra Alar Karis oleks teadnud, kui armas olnuks tunnustatud taluperemeestel ja taluperenaistel näha presidendi kantseleist tulnud kirjal sõna talu, palunuks ta seda kantselei töötajal käsitsi kirjutada.

Alati on võimalik viga parandada, kui selleks on arusaam, tahe ja austus.

Pöördun avaliku palvega kõigi poole, kelle võimuses on lisada austust Eesti talule. Palun näidake üles head tahet Eesti talu vastu.