Taimsete valkude väärindamisel on puudu üks tähtis komponent
/nginx/o/2023/03/08/15186530t1h709d.jpg)
Huvi taimsete valkude kasutamise vastu maailmas ja Eestis kasvab. Taimsete valkudega saab tõsta toiduainete valgusisaldust ning valmistada liha- ja piimatoodete alternatiive.
Samas on valkude eraldamise tehnoloogiad alles lapsekingades ning Eesti toidutootjad peavad tooraine sisse tooma välisriikidest. Nii on tekkinud olukord, kus tarbija peatub poes üha sagedamini taimetoidu leti ees, kuid ostukorvi jaksavad taimseid alternatiive panna vähesed. Taimsete valkude väärindamisel saadud valgurikka tooraine transportimine pika vahemaa taha suurendab toodete süsinikujalajälge ja vähendab selle võimalikke eeliseid kodumaise loomse toidu ees.
Taimsete Valkude Innovatsiooniklaster tutvustas veebruari alguses Eesti teadlaste taimsete valkude uurimistöö ja katsete tulemusi. Eesti Maaülikooli, Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse ja mitme Eesti ettevõtja koostöös otsiti võimalusi just Eestis kasvatatud ja aretatud põllukultuuride väärindamiseks.
Taimsete valkude tootmiseks sobilike kultuuride leidmiseks uuriti Jõgeva ja Rõhu katsekeskustes põllukultuure ja sorte, millel võiks Eesti tingimustes olla potentsiaali taimse valgu tootmiseks. Lisaks valgusisaldusele on tähtsad ka sortide kasvuperioodi pikkus, lamandumiskindlus ja seemne kättesaadavus Eesti tootjale.
Varasemate teadmiste põhjal valiti katsesse herne-, kaera- ja põldoasordid, kuid katsetati ka kikerherneste, hirsi ja läätsede kasvatamist. Viimased kolm langesid eri põhjustel katse lõppfaasist välja. Näiteks kikerherned ei saa Eesti lühikese suve jooksul alati valmis.
Kõige saagikamad sordid ei ole alati kõige suurema valgusaagiga hektari kohta ning valgurikkad sordid ei pruugi olla väga saagikad.
Sõelale jäid katse lõpuks Eestis aretatud hernesordid ‘Eso’ ja ‘Kirke’, kaerasordid ‘Kalle’ ja ‘Kusta’, põldubadest kodumaine ‘Jõgeva’ ning Saksa sort ‘Bioro’. Jõuti olulise tähelepanekuni – kõige saagikamad sordid ei ole alati kõige suurema valgusaagiga hektari kohta ning valgurikkad sordid ei pruugi olla väga saagikad.
Sordiaretuse seisukohalt võib öelda, et olemasolevad sordid sobivad juba praegu valgu tootmiseks hästi, kuid paremate tulemuste saamiseks võiks sordiaretuses silmas pidada mehaaniliseks lahtiharutamiseks sobiva koostise ja struktuuriga terade saamist. Valgu eraldamist soodustavad sitkem kiudaine ja suuremad tärkliseterad väiksema tugevusega terades.
Taimsest valgust toodete valmistamiseks on Eestis olemas kolm tähtsat komponenti: põllumehed, kes kasvatavad valgurikkaid kultuure oma põldude külvikordades, tootjad, kes on valmis tarbijale taimseid tooteid pakkuma, ja teadlased, kes on arendanud vajaliku tehnoloogia.
Puudu on tootmine, mis tegeleks taimsete valkude väärindamisega. Praegu rändab Eestis kasvatatud hernes mõnda kaugemasse riiki, seal valmistatakse sellest valgupulber ja Eesti toidutootja peab selle kalli toorainena tagasi Eestisse tooma. Esiteks jääb nii kasutamata võimalus eksportida Eestist lisandväärtusega tooteid, teiseks muudab see taimsest valgust tooted kohalikule tarbijale kalliks.