Valimised ⟩ Kandideerijad vastavad, kuidas Eesti toidutootmine elus hoida
16. veebruar 2023, 00:00
Eesti põllumees kasutab taimekaitsevahendeid märksa vähem kui enamikus teistes Euroopa Liidu riikides, mahemaad on meil ELi keskmisest kõvasti rohkem, ometi on kohalikule põllumehele teiste riikide kolleegidega võrreldes kliimaeesmärkide saavutamisel hoopis karmimad kohustused seatud.
Maa Elu uuris Riigikokku kandideerijatelt, kas ja kuidas riik saaks põllumeest tema tegevuses toetada ning kas rangeid kohustusi tuleks leevendada, et eestimaine toit poest ei kaoks ja eestlane seda ikka osta jõuaks.
Eesti 200 ridades Riigikokku kandideeriv ettevõtja Tarmo Tamm oli arvamusel, et üks suuremaid probleeme Eesti ja ELi suhtluses on, et ei ametnikud ega poliitikud ei saa aru, milleks nad on valitud ja palka saavad. Eestit esindavad inimesed on kohustatud seisma Euroopas Eesti riigi ja inimeste huvide eest. „Eesti ei pea olema kõikides asjades kõige tublim, eriti oma majandushuvide ahistamises. Kindlasti peab töötama selle nimel, et ülemääraseid piiranguid leevendada,” rõhutas ta.
Endine maaeluminister, EKRE ridades kandideeriv Arvo Aller ütles, et EKRE on seisukohal, et Eesti konteksti arvestades peavad teised riigid liikuma kõigepealt Eesti tasemele ja siis saaksime koos edasi liikuda vähendamise suunas.
Parempoolsete nimekirjas parlamenti kandideeriv ettevõtja Karel Kuningas on seda meelt, et loodushoid peab olema iseenesestmõistetav ilma regulatsioonidetagi. „Kohustuste leevendamine ja kehtestamine peaks kandma mingit mõtet ja eesmärki. Kui otsida põhjendust sellisteks leevendusteks, siis on vaid üks põhjus – toidujulgeolek,” ütles Kuningas. „Oleme rohestamisega viimased paarkümmend aastat kaotanud fookusest toidujulgeoleku aspekti. Eelmisel aastal tuletas see sõja tõttu ennast järsult meelde – õnneks hea saagiaasta maandas riski, aga me ei tohiks elada lihtsalt hea õnne lootuses. Kui rohestamine hakkab reaalselt mõjutama toidu pakkumist, oleme punktis, kus tuleb kaaluda piirangute leevendamist ja kahtlemata tuleb hoiduda uute toidujulgeolekut kahjustavate piirangute kehtestamisest.”
Isamaa nimekirjas taas Riigikogusse pürgiva Heiki Hepneri sõnutsi tuleks konkurentsivõimet ja tootmist pärssivad piirangud mõistlikkuse piirides põllumeestele hüvitada. „Euroopa Liidu toetuste võrdsustamine suurendaks meie põllumeeste sissetulekuid, mis aitaks edendada keskkonda säästvaid tootmisviise,” lisas ta.
Mitte takistus, vaid eelis
Reformierakondlasest maaeluminister Urmas Kruuse rääkis, et Eesti hea seis taimekaitsevahendite väheses kasutamises, mahemaa suures osakaalus ja keskkonnahoidlikus põllumajandamises annab meile tegelikult selgelt eelise.
„Liikumine selles suunas, et toidutootmine oleks kestlik, ei koormaks asjatult keskkonda ja kasutaks iga liitrit kütust või kilovatt-tundi elektrit võimalikult efektiivselt, on ülemaailmne trend, veel enam – vaade puhtasse tulevikku on mõistlik ja ainuvõimalik suund,” põhjendas Kruuse.
Sotsiaaldemokraatide ridadesse kuuluv keskkonnaminister Madis Kallas tõi välja, et kliimaeesmärgid puudutavad ka teisi valdkondi: metsandust, transporti ja energeetikat. „Peame kõikides sektorites pingutama, et vähendada nende CO2 jalajälge ja panustada võitlusesse kliimamuutustega,” sõnas ta. „Eesmärkides on liikmesriigid kokku leppinud ja iga riigi sihid on arvutatud samadel alustel. Eesti puhul tuleb arvestada nii metsade suurt osakaalu kui seda, et tarbime mineraalväetisi ja taimekaitsevahendeid alla ELi keskmise taseme. Seega ei peaks me viimaste puhul koguseid võrdselt Taaniga vähendama.”
Keskerakonda kuuluv Tõnis Mölder tõdes, et üle Euroopa on kõikidele põllumeestele seatud kliimaeesmärgid väga ambitsioonikad. „Kui võrrelda meid näiteks Kesk-Euroopaga, kes sai teatud küsimustes erisusi, siis jah, ka meie oleksime võinud olla teatud küsimustes jõulisemad,” rääkis ta ja lisas, et erisused on sees ka toetustes. „See takistab konkurentsi mõttes Eesti põllumehi. Siin oleks lahendus, et riik peaks rahaliselt rohkem toetama põllumeeste rohepööret ja kindlasti ise rohkem mitte nõudma, kui on Euroopa Liidus kokku lepitud.”
Kuidas aidata?
Kuidas aga Eesti riik saaks kohaliku toidu kasvatajate ja tootjate tegevust soodustada?
Tarmo Tamm ütles, et ühisturu tingimustes on kohalike tootjate tegevust võimalik soodustada ainult toetustega. „Kuigi Eesti 200 üldiselt ei ole toetuste meelt, siis siin midagi muud teha ei oska,” nentis ta. „Toetada saaks ka uute tehnoloogiate investeeringuid ja omatoodete eksporti.”
Urmas Kruuse seletas, et ELi ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2023–2027 alusel suunatakse järgmise viie aasta jooksul Eesti põllumajandusse ja maaelu arenguks umbes 1,6 miljardit eurot, sealhulgas otsetoetustena toidutootjate sissetulekute stabiliseerimiseks 600 miljonit eurot.
Kruuse rääkis, et põllumajanduses pole mõtet raha kulutada ebaefektiivsete masinate kasutamisele või halvasti soojustatud ruumide kütmisele, seda nii keskkondlikust kui majanduslikust vaatenurgast lähtuvalt. Selleks, et soodustada põllumajandustootmises ressursitõhusust, vältida jäätmete ja heitmete teket, vähendada tootmisest tulenevat negatiivset keskkonnamõju ja kasvuhoonegaaside heidet ning suurendada loomade heaolu ja bioohutust, antakse investeeringutoetusi ehitamiseks ja seadmete soetamiseks, mis aitavad leevendada kliimamuutusi ja nendega kohaneda, parandada vee- ja õhukvaliteeti, soodustavad karjatamist ning kaitsevad loomade heaolu ja bioturvalisust.
Madis Kallas on seisukohal, et tuleb müüa vähem toorainet Eestist välja ja keskenduda enam valmistoodangule ja selle ekspordile. „Edu toob samuti põllumeeste koostöö ja ühistegevus,” ütles ta. „Näiteks piimatöötlemisse tehtud uued investeeringud annavad tõuke toodete väärindamiseks ja võimaldavad ühtlasi paremat hinda küsida. Ei ole aktsepteeritav olukord, kus töötlejate ja kaubanduse juurdehindlused ületavad pahatihti põllumeestele makstavat raha. Kui rohestamine hakkab reaalselt mõjutama toidu pakkumist, oleme punktis, kus tuleb kaaluda piirangute leevendamist.”
Karel Kuningas ütles, et peame maha võtma pingeid skaalal mahe ja mittemahe. Tema sõnutsi on mahetoodang kallis sellepärast, et ressurssi kulub rohkem. „Miks me kõiki ressursse arvesse ei võta, vaid tegeleme vaid meile emotsionaalselt meeldivate ja lihtsustatult arusaadavatega? Sõnad ökonoomika ja ökoloogia on samast ladinakeelsest tüvest ühel kindlal põhjusel: kui te olete maksnud rohkem (olnud ebaökonoomne), siis suure tõenäosusega olete lõppkokkuvõttes olnud ka keskkonnavaenulik,” rääkis ta.
Eesti põllumajandussektoris tuleb Kuninga sõnul kaardistada need ettevõtted, kelle tegevusest sõltub toidujulgeolek. See staatus tähendab põhjendatud vajaduse korral toidujulgeoleku huvides neile erandite tegemist. Globaalse toiduainete puuduse olukorras on vaid nendel ettevõtetel suutlikkus toiduainete pakkumist tagada. „Me ei tohi ennast surnuks rohestada,” rõhutas ta.
Tõnis Mölder on arvamusel, et peaksime riiklikult kokku leppima, et toidutööstus, sealhulgas põllumajandus, on meile strateegiliselt oluline julgeoleku mõttes. Suudame toidutööstuse Eestis maksimaalselt elus hoida siis, kui EL annab võimaluse siseriiklikult eelarve kaudu põllumajandust toetada ja me kasutame selle võimaluse maksimaalselt ära. Seni on Eesti mitu aastat jätnud selle võimaluse maksimummääras kasutamata.
Heiki Hepner ütles, et põllumajandustoodete väärindamist tuleb rohkem ja tulemuslikumalt toetada. Selleks on tarvis arendada lühikesi tarneahelaid ja ühistegevust. Hea näide taolisest projektist on valmiv Paide uus piimatööstus. Selliseid projekte tuleks algatada ka teistes põllumajandusharudes.