Poest leiab ülilaias valikus seemnepakikesi ja igal aastal lisandub järjest uusi ja aina paremaid sorte. Ometi jagub küllaga neid aiapidajaid, kes jahivad hoopis poolsada aastat või kauemgi käest kätte jagatavate põlissortide seemneid. Miks need paremad on?

Rikkalik põlistaimede kollektsioon kasvab Valgamaal Tiia Morfini Vanaema Aias, kus leiab põliseid taluaialilli, maitse- ja toidutaimi.

Morfin seletas, et üht taime võib nimetada põliseks, kui see on siinses kliimas vastu pidanud poolsada aastat. „Näiteks ‘Vanaema hernes’, mida kasvatas juba minu vanaema, siis ema ja nüüd kasvatan mina ja võtan neist seemne,” tõi ta näiteks. „Seega on ‘Vanaema hernest’ kasvatatud põlvest põlve juba 100 aastat.”

Ka aretatud sorte võib lugeda põlissordiks. Näiteks Jõgeval läinud sajandi 50ndail aastail aretatud hernesort ‘Aamisepp’, mis olenemata suurest uute sortide valikust on endiselt üks levinumaid hernesorte Eestis ja paljud koguvad selle seemne ise.

Lilledest on näiteks tuntumad põlised taimed murtudsüda, kukekannus, käoking, kurekell ja pojeng. Põlised sordid on ka ‘Sangaste rukis’, ‘Peip­si sibul’, kartul ‘Väike ­verev’, põlduba ‘Helbi’ ning õuntest ‘Liivi kuldrenett’ ja ‘Suislepp’.

Haigused ei murra

Morfin on põlissorte kogunud ja kasvatanud umbes 15 aastat ja kui küsida talt, miks ta neid vanu kasvatab, kui peale tulevad aina uuemad ja paremad sordid, küsib ta vastu: „Kelle jaoks paremad?” ja ütleb, et uued sordid on kindlasti paremad tootja jaoks.

Kommentaarid (1)
Copy