Äsja alanud jäneseaasta peakangelast on peetud eesti folklooris ja anekdootides kõige targemaks loomaks, nagu ka selles eelmainitud põhjanaabrite „Kohutava looduse” („Kamala luonto”) podcast’is ja koomiksisarjas.
Jäneste kohta kõike teadev Loomaabi MTÜ omanik Katrin Neemre ütles, et temal oli jänes lausa koera eest, tuli uksele vastu ja hüppas kannul. „Ta oli jube sotsiaalne tegelane, võis toa peal vabalt ringi liikuda, mul polnud hirmugi, et ta mõne juhtme vastu huvi oleks tundnud,” rääkis Neemre ja lisas, et see isend elas tema juures 14aastaseks, mis olevat palju isegi koera kohta. Ja juttu jätkus kauemaks, sest minulgi oli kääbusküülikutega kooselu kogemust jagada.
Paksu ja Poisu
Kääbusküülikud Paksu ja Poisu sattusid meile juhuslikult, Poisu sain kingituseks ja Paksu võtsin talle seltsiliseks. Nad olid siis alles kuuvanused.
Kõigepealt tuli mõelda puurile, toidule ja allapanule, alles siis jalutustraksidele ja seljakotile ja kohvrikesele, milles küülikud reisile viia.
Kõigepealt tuli mõelda puurile, toidule ja allapanule, alles siis jalutustraksidele ja läbipaistva illuminaatoriga seljakotile ja kohvrikesele, milles küülikud reisile viia. Muide, jänestena õnnestuski neil just koroona ajal Eesti-Soome piir ületada, mil piirivalvur-politseinik autos oleva teki alla peidetud jänesepuuri kohta uudishimulikult küsis, et „mis see on” ja sai vastuseks, et „olutta” (õlu).
Valetamiseks ja küülikute peitmiseks polnud tegelikult põhjust, sest väikenärilisi tollis deklareerima ei pea, marutaudi tunnistust ei nõuta ja sõidupiletit pole neile samuti vaja.