Linnaküülikute põnevast elust ja elu mõttest

Paksu lemmikkoht on kaltsuvaibal. Foto: Tiiu Leis

„Mis on elu mõte?” küsisid ilves ja kärp jänese käest, kuid enne, kui too jõudis vastata, pistsid ta pintslisse. Kärp ja ilves pidid seejärel elu mõtet küsima teistelt metsaelanikelt – rebaselt, oravalt, põdralt, öökullilt ja karult, kuid õiget vastust ei saanudki.

Äsja alanud jäneseaasta peakangelast on peetud eesti folklooris ja anekdootides kõige targemaks loomaks, nagu ka selles eelmainitud põhjanaabrite „Kohutava looduse” („Kamala luonto”) podcast’is ja koomiksisarjas.

Jäneste kohta kõike teadev Loomaabi MTÜ omanik Katrin Neemre ütles, et temal oli jänes lausa koera eest, tuli uksele vastu ja hüppas kannul. „Ta oli jube sotsiaalne tegelane, võis toa peal vabalt ringi liikuda, mul polnud hirmugi, et ta mõne juhtme vastu huvi oleks tundnud,” rääkis Neemre ja lisas, et see isend elas tema juures 14aastaseks, mis olevat palju isegi koera kohta. Ja juttu jätkus kauemaks, sest minulgi oli kääbusküülikutega kooselu kogemust jagada.

Paksu ja Poisu

Kääbusküülikud Paksu ja Poisu sattusid meile juhuslikult, Poisu sain kingituseks ja Paksu võtsin talle seltsiliseks. Nad olid siis alles kuuvanused.

Kõigepealt tuli mõelda puurile, toidule ja allapanule, alles siis jalutustraksidele ja seljakotile ja kohvrikesele, milles küülikud reisile viia.

Kõigepealt tuli mõelda puurile, toidule ja allapanule, alles siis jalutustraksidele ja läbipaistva illuminaatoriga seljakotile ja kohvrikesele, milles küülikud reisile viia. Muide, jänestena õnnestuski neil just koroona ajal Eesti-Soome piir ületada, mil piirivalvur-politseinik autos oleva teki alla peidetud jänesepuuri kohta uudishimulikult küsis, et „mis see on” ja sai vastuseks, et „olutta” (õlu).

Valetamiseks ja küülikute peitmiseks polnud tegelikult põhjust, sest väikenärilisi tollis deklareerima ei pea, marutaudi tunnistust ei nõuta ja sõidupiletit pole neile samuti vaja.

Yin-yang’i tants

Kääbusküülikud mahtusid suuremasse puuri kenasti ära ja enne kui jõudsin sellele n-ö katuse peale panna, sain kohe vägeva demonstratsiooni osaliseks. „Sein on ees” polnud mõtet ümisedagi, nähes, millise hüppevõimega küülikud üle puurivarbade põgenesid. Poisu ees ja Paksu järel. Uudishimu rahuldatud ja kaltsuvaibad kokku rullitud, ilmusid nad veerand tunni pärast taas puuri äärde süüa nõudma, lakkusid teineteist hoolega ja pigistasid silmakesed kinni, karvased nunnud kasukad külgepidi kokku needitud. Muide, see söötmise nõks, et närilised iga veerand tunni tagant süüa tahavad, oligi see, mille abil võis neid aknaga suuremast vannitoast ka korteri peale vabakäigule lasta, eelnevalt mõistagi kõikvõimalikud juhtmed nende silma alt ära koristatud. Tegid oma tiiru ära ja kalpsasid taas vannituppa heina hekseldama, misjärel polnud vaja teha muud, kui vannitoa uks klõpsti nende selja taga kinni panna.

Küülikud olid puhtad loomad, kes tegid häda vaid väljakujunenud kohta, nende siia-sinna sattunud ümarad pisikesed kuivad pabulad võis lausa taaskasutusnäitusele ehteiks põimida.

Hulluks läks asi siis, kui Poisu-Paksu suguküpseks sirgusid, sest siis tekkis neil komme „territooriumi” märgistada. Umbes samal ajal lõppes ka idüll poiste vahel ja tuustid hakkasid lendama. Täpselt kuuekuuseks saades kukkusid nad ühtäkki vurrina yin-yang’i märki meenutava sümbolina keerlema ja üksteise võidu teineteisele selga hüppama.

Olukorra lahendas veterinaar, kes neil n-ö munad maha võttis. Lisaks tuli neid ka vaktsineerida. Katrin Neemre sõnul tehakse seda tavaliselt aprillis, et soojaga vohama hakkavad sääsed nii õues kui ka siseruumides elutsevatele küülikutele nendega levivaid haigusi üle ei kannaks. Vaktsineerimist tuleb teha igal kevadel.

Põhitoiduks hein

„Küüliku põhitoiduks on hein, kõik muu on lisatoit,” ütles Neemre. Tänu heina hekseldamisele pole küülikul ohtu ka vampiirisündroomiks, mis tekib siis, kui ta heina ei saa ja hambad kasvavad nagu kõverad mõõgad pikalt suust välja. Heinale lisaks võib Neemre sõnul neile anda kvaliteetset kuivtoitu, mida müüakse igas suuremas lemmikloomapoes. „Maiustusena meeldib küülikutele kuivatatud leib ja sai, kuid seda ei tohiks pakkuda liiga tihti. Kevadel võib puuri panna värskeid õunapuu- või haavaoksi, mille koor küülikutele maitseb ja mis on kasulik hammastele,” märkis Neemre. Väikeses koguses võib anda kapsast ja porgandit, liigtarbimisel võib see seedimisele kahju teha. „Kui märkate kõhulahtisust, tuleks värskete puu- ja juurviljade andmine ajutiselt lõpetada.”

Heina ostmise arvelt ei maksaks kokku hoida ka siis, kui see teil lausa hoovis vohab. Tuleks meeles pidada, et takjaid ja ohakaid küülik ei söö, lisaks võib teie heina seas olla taimi, mis on küülikule mürgised. Samas, kui küülikupuur on suvel õues või on küülikule püstitatud aedik, saab ta sealt ka ise värsket manti. „Aedik võiks olla pealt kaetud, sest vares võib vabalt kääbusküüliku jalgade vahele võtta ja ära viia,” teadis Neemre. Lisaks ähvardavad küülikuid eelmainitud kärbid, rebased ja ilvesedki. „Aedik peaks olema püstitatud nii, et küülikud end selle alt läbi ei saaks kaevata ning üle selle kalpsata, lisaks võiks seal neile ka varjualune olla,” mainis Neemre.

Kõrvadest tõsta ei tohi

Ta manitses veel, et küülikut ei tohi kunagi kõrvadest tõsta, see on neile väga valus. „Kõrvad on sel liigil kõige nõrgemad kehaosad. Küülikut kõrvadest tõstes võib tekitada talle tõsiseid vigastusi – kõrvanärvi vigastustest kuni selgroo vigastusteni välja,” hoiatas Neemre. Kõige lihtsam on loom vastu maad suruda, siis turjast kinni võtta ja tõsta. „Tõstes ühe käega turjast, tuleks teise käega kindlasti toetada tagakäppasid, sest toetuspinna puudumisel hakkab küülik rabelema ja võib endale või omanikule viga teha. Turjast ei maksa lahti lasta, kui loom ei ole veel teiega harjunud ja võib ära joosta,” soovitas Neemre.

Kammi ja harja

Ta tuletas meelde, et pikakarvalisi kääbusküülikuid peaks kohe harjutama kammi ja harjaga. „Harjates teda iga paari päeva tagant, väldite karva pulstumist ja hiljem on karva harjamine looma jaoks iseenesestmõistetav tegevus,” rääkis Neemre. Samuti peaks küülikut harjutama küünte lõikamisega. Kõige parem on seda alguses teha loomakliinikus, et loomale viga ei teeks, ning hiljem arsti juhendusel teha seda kodus spetsiaalsete küünetangidega.

Jänes pole siiski mõeldud pikkadeks jalutuskäikudeks ja tunneb ennast paremini omas harjunud keskkonnas.

„Kindlasti ei tohi lõigata liiga palju, sest küüntes on veresooned, nende vigastamisel võib tekkida põletik ja loom ei pruugi teil lasta teinekord oma küüsi lõigata. Põletiku vältimiseks ja verejooksu peatamiseks võib vatitikuga veritsevale küünele kaaliumpermanganaadi pulbrit panna.”

Küülikuga saab jalutamas käia, kuid see pole tema jaoks eluliselt vajalik. „Kui aga omanik seda siiski soovib, tuleks jalutusrihmaga harjutamist alustada toas ja siis vähehaaval jalutamisaega pikendades ka õue minna. Samas ei ole jänes siiski mõeldud pikkadeks jalutuskäikudeks ja tunneb ennast paremini omas harjunud keskkonnas,” teadis Neemre.