Looduskalender ⟩ Allikad on vett täis

Aluoja kärestik Toila lähedal. Foto: Kristel Vilbaste

Muidugi oli nädala tähtsündmuseks veebruarikuine äike. Ma tegelikult ei mäleta, et midagi sellist viimase 20 aasta jooksul juhtunud on, küll on äikest olnud detsembris ja jaanuaris.

Mu ema 90-aasta juubeli hommikul, 10. veebruaril, veel pimedas lõi korduv välk tõepoolest Pärnumaal taeva valgeks. Kui vaadata äikesekaarti, siis fikseeritud on mõned kärgatused Pärnust põhjas ja loodes ning ka Pärnu lahel. Kõvem andmine on aga toimunud Riia linna kohal. Küllap soojalaine piki mereäärt sealt meie poole hiilis ja pakane seda sooja hingust püüdis paugutamisega ära hoida. Aga ühtteist oli äiksepilvedel ka põues.

Tihasesümfoonia

Linnumehed teatavad üksteise võidu, et Saaremaal on aina enam sookurgi ja hallhanesid. Hallhaned ei tule suurte parvedena, nagu lauk- või rabahaned vaid rõõmsalt kohe paaridena. On aastaid, kui hilistel munapühadel neil juba munad pesas on. Aga kohal on ka kiivitajad ja õõnetuvid, Tartusse on jõudnud kajakad ja künnivaresed. Tihased on nagu arust ära, nende laulu on päris põnev kuulata – ei ole see midagi puhas sitsikleit-sitsikleit, vaid rasvatihaste hulgas on tõeliseid rokkareid. Mõni helilooja saaks neilt päris põnevaid viise laenata. Ka põldvarblased, kes seni puhevil sulgedega põõsastes kükitanud, on nüüd väga häälekad, üks hüüab toidulaual sihvkasid süües „silps“ ja teine räästa all lumesulavett nilpsides „sulps-sulps“ vastu.

Sõbrapäeval pidage meeles ka oma sõpru metsas ja niidul.

Vulisevate vete aeg

Veed ongi nüüd aktiivselt jooksuharjutusi tegemas. Käisin nädala keskel Toila kandi allikaid vaatamas ning sain jälle kinnitust, et Allika tänava nime pole asundustes niisama pandud, vaid Allika tänaval on alati allikas olnud. Toilas näitas selle sooja vee tõttu rohetava paiga kohe SPA kivipaadi juures kätte Kai Sarv. Aga käisime vaatamas ka suures vees sulisevat Aluoja allikat ja kärestikku, Oru pargi Hõbeallikas on nii täis hõbedast vett kui ei kunagi varem ja Roosteallikas nii roostene, et teda valge lume seest lihtne üles leida.

Nälja-aasta läbi

Kas olete märganud, kuivõrd värviliseks on muutunud metsaservad ja kraavivõsa. Pajudel pole valged urvad mitte ainult nahkmütsikesi maha visanud, vaid on vastavalt liigile ka koor punaseks, kollaseks või rohekaks tõmmanud. Ka kaskede punased oksad on lume taustal kevadised. Päikesepaistes särav ilm paneb lepikus katsuma ka rippuvaid urbasid. Veel ei ole nad veninud pikkusesse, ka sarapuud mitte, aga talvekrambist on meie esimesed õitsejad juba lahti saanud. Sel aastal on leppadel ka palju „näljaurbi“, mis vanasti tähendas nälja-aastat, õnneks on see näljatalv juba läbi saamas ja mitu nädalat on saanud suhkrurikast vahtramahla puu seest „lüpsta“. Oma lillepeenrad tasub nüüd kõigil üle vaadata, sest mitmel pool Eestis õitsevad praegu lumikellukesed.

Puuraiumise aeg

Vanarahvas leidis, et kõige paremini püsivad lehtpuust tarbeesemed või haavast saunad siis, kui palgid on langetatud veebruaris kuu viimase veerandi päevadel. Ehk siis sel nädalal, veel parem, kui sel ajal tuul põhjast või kirdest puhub ja kui puud õnnestub langetada tuule suunda. Siis võib isegi haavapalk seinas üle saja aasta mädanemata vastu pidada. Okaspuu langetamiseks on aga sel aastal kõige paremad päevad veebruarikuu lõpu poole – siis kui taevas noorkuu.

LASTELE: Hea tõhus hambaork

Lirtsuvate saabaste aeg paneb sageli hambad valutama. Vanarahvas pidas tõhusaimaks abivahendiks välgust murtud puust hambaorki. Nii et minge metsa ja otsige sealt selline paras rinnakõrguselt murdunud kõva kuusk, millel justkui hari peas – puidukiud harali. Küllap saate abi oma hädale... muidugi tasuks õigel ajal ka hambaarsti juurde minna.