„Maal ju nii hea elada, oma maja ja juurviljapõld, moosid-mahladki omast käest võtta. Näe, mina pean kõik turult ostma.” „Mis sul viga maal kinnisvara osta, see ju mitu korda odavam kui linnas.”
Nädala mõte: maal on ju odav!
Kõlavad need laused tuttavalt? Kui oled 100% maakas ja oled 100% linnainimesega vestelnud, siis ilmselt küll. Kuna tänases lehes vaatame põhjalikult otsa ühistransporditeemale ja uurime, mida Riigikogusse kandideerijad selles vallas lubavad, tuletas see taas meelde, „kui odav” maaelu ikka on.
Vaevalt juurviljapõld saagi soodsamalt kätte annab, sest importkaupa pakutakse poeletil kohati poolmuidu. Väärtus on pigem puhtas tooraines ja emotsioonis, lisaks varustuskindluses. Sama lugu on mooside ja mahladega. Kinnisvaragi võib maal soodsam olla, aga värvipott ja tapeedirull maksab maal täpselt sama palju, võib-olla isegi rohkem. Rääkimata majaehitushindadest.
Ent maakas peab käima tööl, koolis, poes, arsti juures, pangas. Suuremates alevikes on esmateenused tagatud, pisematest küladest tuleb pikk maa sõita. Paraku ühistransport seda sageli ei toeta. Riigikogusse kandideerijad küll pakuvad, et liinide graafikud tuleks muuta paindlikumaks, käima tuleks panna nõudepõhine transpordisüsteem, kõik transpordiliigid tuleks omavahel sünkroniseerida. Aga kui see nii lihtne oleks, siis miks see kõik juba ei toimi?
Teine asi on muidugi teenuste kättesaadavus – inimene võib ju bussiga maakonnakeskusesse saada, aga ega seal enam väga palju asju aetud ei saa. Pangakontorid on kinni pandud, mobiilsideteenusepakkujaid ei leia, ei pruugi isikut tõendavaid dokumentegi saada.
Kui aga teenusepakkujaid veel jagub ja bussidki sõidavad, ei ole tihti võimalik kellaaegu ja bussiaegu sobima panna. Eriti kui oled tööinimene ega saa endale lubada pikki ekskursioone läbi iga väikeküla, mis küll tagab parema ühenduse, ent on meeletu ajaröövel. Siis lähed ikkagi ise, oma autoga, sest maal ilma selleta ei saa. Et maakonnakeskuses asju ajada, sõidan edasi-tagasi kokku 70 kilomeetrit. Mu üsnagi säästlik auto kulutab selleks umbes neli liitrit kütust. See teeb kuluks pisut üle seitsme euro. Linnainimene, kellele on võimaldatud tasuta ühistransport (mille maksab kinni maksumaksja ehk ka tavaline maainimene), ei pea arstile pääsemise eest midagi välja käima. Aga ometi on ta esimene kurtma, kui kallis on linnas elada.
Maakas seevastu ei kurda, sest ta on ise selle eluviisi valinud. Lihtsalt ebavõrdsus on see, mis sageli kõrva karjub.