Looduskalender ⟩ Kevad ei ole enam lumemägede taga

Vahtramahla võtmine. Foto: Marko Saarm

Pole vist inimest, kes ei loeks juba päevi kevadeni. Kolm nädalat kevadkuu alguseni, kolm kevade alguseni. Tegelikult ju ärakannatatav.

Aga seekordne talv on olnud üpris kummaline, üsna tavatu on ju see, et lumi, mis tuli aasta lõpul sula maa peale, enam ära ei sulanud. Alles jaanuari lõpus see kadus ning ka rohelistel väljadel seiklemine ja sulavees sulpsiminegi on erakordne.

See, et me küünlapäeva järel jälle silmini lumme vajusime, annab meile ikkagi Põhjamaa nime, mida uhkusega kanda võime.

Täiskuu

Ja see, et me põhjamaalased oleme, seda näitas ka rahvarohke Täiskuusööming Peipsi ääres. Põnev üritus, mille üks korraldajatest, Tauno Laasik, ütles, et täiskuu ajal söömine ei tee paksuks.

Mingi osa eestlastest võtab sel ajal õnge kätte ja läheb ise järvejääle kala püüdma, aga teise osa jaoks toob rannarahvas talvise kala kohvikulauale. Seda, mida tähendab seesugune järvejääl kükitamine -10-kraadises pakases ja veel lõikava järvetuulega, sain taas kogeda Mesitare poolt jääle tehtud kohvikus. Peipsi ääres elanuna pean küll tunnistama, et suisa lust on jääl istuda, sibulapirukas näpus, ja kuuma teed lonksates ning mõeldes kui vaprad on need inimesed, kes siin elada suudavad.

Peipsi kala öösööma. Foto: Kristel Vilbaste

Vahtramahl ja mesilaselend

Paksust lumepilve eest taganes vahepeal meile tulnud kevad. Olen nüüd mitu nädalat hommikuti lonksanud vennanaise Kaja Kübara poolt läkitatud vahtramahla, mis päikese ilmudes jälle sirinal puu seest jooksma pidi hakkama.

Vend oli näinud suurt, 21-pealist tedrekukeparve. Võimalik, et mustad kukekesed arutasid mänguplaane läbi. See, et kevad ka metsistel vere kihama paneb, on näha siinseal asulatesse ilmuvatest „hulludest metsistest“, kelle hullumise üheks põhjuseks peetakse küll lageraiet mängupaigas. Ja isegi mesilinnukeste puhastuslend toimus enne lume tulekut, üksjagu täitis see muidugi tihaste kõhtu.

Linnudki unistavad kodust

Rändlinnudki on nokad kodupoole seadnud. Ja meie kõige tähelepanelikumad silmad Sõrve linnujaamas on ära näinud juba hallhane ja õõnetuvi. Saaremaal konutavat ka kamp sookurgi ja siinseal nähakse ka haigruid. Põhjala merikotkad on aga ikka veel meie meriste rannaäärsete toidulaudade juures. Huvitaval kombel on sel aastal vähem hiireviusid talvitumas, ei jää nemadki siia pakasega passima, kuigi vahepealsed soojad talved selleks oleks võinud harjutada.

Pulmatralli algus metsas

Hundid hakkavad nüüd ihaledes vastassoo poole vaatama, sama teevad rebased, küllap varsti ka ilvesed. Teade sellest, et karu talveund ei tohi segada, annab küllap märku sellest, et kusagilt on jälle leitud emata jäänud karupojad, aga neid meil Eestis enam üles ei kasvatata.

Varsti peaks hülgelaidudel hülgepojad sündima hakkama, Looduskalendri hülgekaamera aga sel aastal ei käivitu, sest vajaks tehnika väljavahetamiseks rahalist tuge. Jäneserahva vahepealne jooksutrall võib tuua meile hulga hangepoegi, loodame, et lubatud soojem ilm kiiresti tuleks.

LASTELE: Küünlakirjad

Kui küünlapäeval küünlaid põletades jäi üle väikeseid küünlajuppe, siis saab neid nüüd sõbrapäevaks ära kasutada. Sellega saab teha väikeseid postkaarte, millele on küünlajupiga kirjutatud mõni hea mõte: „Oled kõige parem sõber!“, „Lähme suusatama!“ jne. Kaardi saaja peab kirjutise kaardilt üles leidma peedimahlaga või vesivärvidega üle pintseldades.

Vanasti kasutati salakirjade kirjutamiseks ka kartulitükki – kui seda paberkirja küünla kohal kuumutada, siis ilmus kiri kui nõiaväel.