/nginx/o/2023/02/01/15112305t1h598a.jpg)
Paljud maapiirkondades tegutsevad perearstid on pensionieas, aga ei saa puhkama minna, sest asemele kedagi tulemas pole. Kuna elanikkond maal vananeb, muretsevad inimesed arstilesaamise pärast. Uurisime Riigikogu valimistel kandideerivate suurimate erakondade esindajate käest, kuidas maainimene oma kodukandis perearstiteenusest ilma ei jääks.
Eesti 200 ridades kandideeriv perearst Diana Ingerainen tõdeb, et aastaid tegemata otsused on loonud kriitilise olukorra, kus peaaegu 50 000 inimest on ilma perearstita ja üle 100 000 inimese ei saa kvaliteetset ja järjepidevat perearstiabi.
„Näen ühte võimalust esmatasandi tervisekeskuste baasil loodavates filiaalides, mis oleksid pidevalt kaetud pereõdedega (kunagised velskrid). Vajadusel saavad pereõed kohe pöörduda perearsti poole, et koos leida patsiendi murele parim lahendus,” rääkis Ingerainen.
/nginx/o/2023/02/01/15112306t1h225f.jpg)
Igale inimesele oleks koostatud personaalne terviseplaan, kus on kirjas temaga koos püstitatud tervise-eesmärgid, tegevused, ravimid, diagnoosid, konsultatsiooni ajad. Personaalsete andmete taustal saab patsienti konsulteerida. Kui andmekoosseis on kvaliteetne, saab kasutada kaugteenuseid nii patsientidele kui ka pereõdedele, edasi perearstidele, et konsulteerida vajadusel eriarstidega.
Parempoolsete nimekirjas kandideeriv sotsiaalvaldkonna ekspert Marelle Erlenheim tõdes, et perearstide vananemise ja katmata nimestike probleem ei ole piirkondlik, vaid üleüldine. Perearstide puudus pole tema sõnul tekkinud üleöö ja universaalset viisi, mis tooks kiire lahenduse, ei ole.
/nginx/o/2023/02/01/15112312t1h5296.jpg)
„Järelikult tuleb proovida rätsepatööd,” sõnas Erlenheim. „See eeldab isiklikumat suhtlust nii perearstide kui perearstiks pürgijatega ning iga paikkonna võimaluste ja vajadustega eraldi arvestamist. Riik, kelle ülesanne on perearstiteenuse tagamine, peab võtma sisulise vastutuse ja seda ei saa teha kohalikke omavalitsusi kaasamata.”
Erlenheimi sõnutsi on praegu kohalike omavalitsuste esindajad konkursikomisjonis, kuid sellest on kasu ainult siis, kui on kandidaate, kelle vahel valida. Kõrvuti avalike konkurssidega tegeleks riik ka sihtotsinguga, et leida inimesi, kes on valmis kandideerima.
Parempoolsed näevad ühe lahendusena, et omavalitsus saab oma teeninduspiirkonna perearstiteenuse tagamisel suurema rolli kuni selleni, et ise konkurss korraldada.
„Perearsti konkursid kukuvad ükshaaval läbi, sest konkursile ei laeku ühtegi avaldust. Isegi linnalistes piirkondades,” nentis Erlenheim. „Omavalitsuste roll konkursi läbiviimisel on ainult formaalne, mitte sisuline. Omavalitsuse sisuline kaasamine annab võimaluse läheneda igale perearsti kandidaadile personaalsemalt ja võimaluse rohkem arvestada konkreetse kandidaadi soovidega.”
Perearstiteenuse korraldamises on üks võimalik leevendus paindlikumad lahendused. Väiksema elanikkonnaga asukohtades võivad tulevikus töötada pereõed, kes vajadusel saavad videosilla vahendusel kaasata perearsti ja põhjendatud juhtudel suunata abivajaja suuremasse keskusesse arsti vastuvõtule. Praegu on sarnane lahendus väikesaarte kiirabil.
Paratamatult tekib kohti, kus kohapeal ka õe vastuvõtte ei õnnestu säilitada, sest suur puudus on ka õdedest. Arstide puudust ei lahenda üleöö, seega on võtmeküsimus, et abivajajad jõuaksid sinna, kus on arstid. Kui arstid ei tule inimese juurde, tuleb inimesel lihtsustada jõudmist arsti juurde. Et maainimesed jõuaksid arsti juurde ja tegelikult ka haiglast koju, on vaja hästi toimivaid transpordilahendusi. Seda probleemi saab lahendada koostöös kohalike omavalitsustega, kuid selleks on neil vaja lisaressurssi. Üks koht, kust selleks katet leida, on praegu tasuta ühistranspordile minev raha, pakkus välja Eesti 200 kandidaat.
/nginx/o/2023/02/01/15112308t1he9ca.jpg)
EKRE fraktsiooni liikme Siim Pohlaku jutu järgi on probleemid tekkinud pika aja jooksul tehtud valedest otsustest. „Eesti poliitika on aastakümneid olnud kaldu Tallinna suunas ja selle viljad järjest valmivad,” nentis ta.
„Riigi tasandil tuleb hakata väärtustama maal elamist ja töötamist, maale kolivatele ja seal tööle asuvatele perearstidele on vaja kokku panna motivatsioonipakett, millega soodustada noorte perearstide maale tööle ja elama minemist.”
/nginx/o/2023/02/01/15112307t1h20e0.jpg)
Keskerakonna liikme, mitu korda ministriametit pidanud Jaak Aabi sõnutsi tuleb noorte perearstide maapiirkonda minekuks tõsta starditoetust. „Haigekassa nimistupõhist rahastust on juba tõstetud, aga poleks paha seda veel teha,” ütles ta. „Koos omavalitsustega tuleks leida võimalus eluaseme pakkumiseks, kas üürikorter või majakrunt. Kui ka see ei aita, tuleks maakonnahaiglale anda õigus avada perearstikeskuse filiaal väiksemates kohtades.”
Uued tervisekeskused maakonnakeskustes ongi viimasel ajal juba ühildatud maakonnahaiglaga. Nii paraneb ka esmatasandi arstiabi seos eriarstiabiga, koos saab kasutada paremat diagnostikatehnikat.
Isamaa ridades kandideeriva riigihalduse ministri Riina Solmani sõnutsi tuleb perearstide rahastamismudelis rohkem arvestada maapiirkondade vajadustega. Teiseks tuleb koolitada rohkem perearste. Kolmandaks tuleb arendada telemeditsiini lahendusi, kus arstiga saab paremini suhelda telefoni ja arvuti kaudu.
/nginx/o/2023/02/01/15112309t1h5e03.jpg)
Samuti tuleb parandada ühistransporti keskustega, kus on võimalik külastada nii pere- kui eriarste. „Samas peame endale ausalt tunnistama, et kuna tööturule jõuavad palju väiksemad põlvkonnad, kui tööturult lahkuvad, jääb vähemaks ka spetsialiste ning päris endisel viisil edasi minna ei saa – muutused on vältimatud,” tõdes Solman.
SDE kandidaat, saarlasest keskkonnaminister Madis Kallas rääkis, et viimastel aastatel on Sotsiaalministeeriumis astutud samme, et maapiirkonnas töötamine oleks rahaliselt paremini motiveeritud: mitmekordistunud on kaugustasud ja möödunud aasta augustist tõusis perearstide ühekordne stardiraha suurlinnadest väljapoole tööle asumisel 45 000 euroni.
/nginx/o/2023/02/01/15112310t1h910d.jpg)
Arst ei pea ka pelgama kolleegidest äralõigatust – e-konsultatsioon võimaldab oma patsientide murede osas saada nõu kolleegidelt, ilma et inimene näiteks mandrile sõitma peaks. „Mitte kõik inimesed ei taha töötada linnas ega haiglas ning neid me enda juurde meelitama peaksimegi,” ütles endine Kuressaare linnapea. „Inimese tööletulek ja töölejäämine sõltub ikka sellest, kui oodatuna ta ennast tunneb. Julgen öelda, et siin on Saaremaal eeliseid mõne teise piirkonna ees, kellega potentsiaalselt perearstide pärast konkureerime. Aga nende eeliste tutvustamise ja tugevdamise töö peame ise Saaremaal ära tegema, peame aktiivselt kutsuma ja ennast tutvustama.”
Ka haigla tuleviku kindlustamine püsirahastamisega, nagu Hiiumaa haiglal, aitaks anda perearstidele kindluse, et nad ei jää töökoormuse alla üksi ägama.
/nginx/o/2023/02/01/15112311t1h2344.jpg)
Reformierakonda kuuluv sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo tõi välja, et 2022. aastal tõsteti Eestis eriarsti lähtetoetust. Väljaspool Tallinnat ja Tartut ning piirnevaid valdasid nimistu võttev perearst saab toetust 45 000 eurot varasema 15 000 asemel. Ka mitmed omavalitsused toetavad arste omalt poolt.
Tervisekeskuste ehitamine ja abi nendesse koondamine on üks viis tagada inimestele parem esmatasandi arstiabi. Lisaks annab see vajaliku toe ka alustavatele noortele perearstidele. Tervisekeskuses on perearstid, pereõed, ämmaemand, füsioterapeut, koduõde ja vaimse tervise teenuse osutajad, keda on saadud viimasel aastal täiendavalt rahastada väljaspool haigekassa lepingut.
/nginx/o/2016/12/01/6130803t1h2a16.jpg)