Nädala mõte: valimiste aja déjà-vu

Kadri Suurmägi
, toimetaja
Copy
Tartlased räägivad, kuidas kavatsevad otsustada märtsis toimuvatel riigikogu valimistel.
Tartlased räägivad, kuidas kavatsevad otsustada märtsis toimuvatel riigikogu valimistel. Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

Tänases lehes on meil fookuses arstide puudus – napib nii pere- kui loomaarste. Ja muidugi mitte ainult neid, üle Eesti on puudus õdedest kuni psühholoogideni.

Tõtt-öelda tekib neid lugusid lugedes déjà-vu tunne. Kas ma pole neid mõtteid juba varem lugenud? Kas ma pole eelmiste ja üle-eelmiste valimiskampaaniate ajal lugenud etteheiteid seni võimul olijate suunas, kuidas otsustega on hiljaks jäädud, aga nüüd, saades valituks, lühendame me ravijärjekordi, tagame, et arstiabi on kättesaadav igas Eesti paigas. Jah, olen kindlasti neid lauseid lugenud ja telereklaamist kuulnud.

Loomaarstidega on sama teema. Suurloomaarstide kogemusest kirjutame täna mitmes loos, kus arstid räägivad ausalt, et töö ongi keeruline ja sisuliselt igal hetkel tuleb valmis olla väljakutse peale startima. Arste on vähe, seda enam nende koormus suur.

Olukord on seda kriitilisem, et ei inimeste ega loomade arste ei saa koolitada kuue kuuga ja veebikursusel. Arstiks tuleb kaua õppida, vaeva näha, omandada kogemusi ning amet ise on vastutusrikas.

Perearstid ja -õed on eesliinil ja peavad ühtviisi tegelema tervisemurede ja sotsiaalsete küsimustega. Neile helistatakse ka õhtusel ajal või võetakse poes nööbist kinni, et oma muret kurta. Vähemalt väiksemates kohtades, kus sul on rõõm oma perearsti ja -õde nägupidi teada. Suures linnas tean neid, kes pole oma arstiga aastaid saanud näost näkku suhelda.

Perearstide puudust tajub keskmine eestlane ehk paremini ja ehk seetõttu jõuab see teema valimistel rohkem fookusesse. Kui nimistud suured ja oma arsti telefonitsi tabamine on keeruline, annab see tunda.

Suurloomaarstide teema on justkui kaugem. Justkui ainult tootjate, talunike ja riigiametite mure, mis igapäevases elus jääb teistele inimestele kaugeks. Aga nagu toidujulgeoleku eest juba aastaid südant valutanud Anu Hellenurme artiklis välja toob – arstide nappus on ju otsene oht ka toidujulgeolekule ja -ohutusele ning nii on nemadki eesliinil. Sööme me ju kõik, mõtleme toidu päritolule, hinnale, aga harvem ehk sellele, et kui selles ahelas haritud ja kogemustega inimesi napib, on mõjutatud kogu toidutootmisprotsess.

Riigikogu valimised on väga-väga lähedal, rahastusotsused ja läbirääkimised uutel valitutel ees. Kas nelja aasta pärast kirjutame jälle artikleid, kus kõlavad laused: „Need otsused oleks pidanud juba mitme aasta eest tegema”?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles