Birgit Viru andmetel algas aastate 1951–2015 keskmisena Tartus püsiv lumikate 16. detsembril ja lõppes 21. märtsil, seega püsis lumi mõni päev alla saja ja küünlapäev on peaaegu täpselt selle ajavahemiku keskel.
Vanarahva taliharja tunnetust võis varasemaks nihutada pikk ja pime eeltalv novembrist või mõnel aastal juba oktoobrist alates – see on ajavahemik alates esimesest lumest, mil lumi sajab ja sulab enamikul aastatel korduvalt.
See talv oli mäletatavasti ebatavaline selle poolest, et enamikus kohtades oligi 20. novembri paiku sadanud ja rohkem kui kuuks ajaks maha jäänud lumi esimene – eeltalv jäi ära ja sügisele järgnes kohe päristalv.
Teiseks erines mitme sajandi tagune kliima 20. sajandist, mil täpsed ilmavaatlused alguse said. Pärast suhteliselt sooja keskaega algas 15. sajandist külmenemine ja kõige külmemad ajad olid veidi enne regulaarse ilmavaatlusvõrgu asutamist, 17.–19. sajandil.
Tol ajal võis lumi maha tulla palju varem, samas kui lumesulamine ei saa väga kaua viibida, sest pärast kevadist võrdpäevsust hakkab päike kiiresti üha rohkem soojendama. Nii on see olnud keskmiselt, aga iga konkreetne talv oli erinev – sulaperioode keset talve, kuni lume täieliku sulamiseni, on ajuti olnud meie merelise-mandrilise kliima üleminekualal kõigil aegadel, liiatigi nüüd, mil talved on märgatavalt soojemaks muutunud.
Lähema nädala prognoosid annavad lootust, et lumine talv, mis kõikjal peale Ida-Virumaa ja Eesti kagunurga kõrgustike katkes, võib tagasi tulla. Kevadeni on veel küllalt aega, et saaks tulla veel teinegi vähemalt 30päevane püsiva lumikatte periood, nagu mõnedel iseäralikel aastatel varem on olnud.