Päevatoimetaja:
Kadri Suurmägi
Saada vihje

Kaalika auks peetakse pidusid

Copy
Kaalikas on oivaline toit kaalulangetajale: kiirendab seedimist ja hoiab kõhu kaua täis.
Kaalikas on oivaline toit kaalulangetajale: kiirendab seedimist ja hoiab kõhu kaua täis. Foto: Shutterstock

Kaalikas sündis tõenäoliselt Vahemere maades kapsasrohu ja naerisheina hübriidina. Arvatakse, et kaalikat tunti juba Vana-Kreekas ja -Roomas. Varaseim teadaolev märge on aastast 1620 ja sellest nähtus, et Rootsis leiti metsikult kasvavaid kaalikaid.

19. sajandil, kui kaalikas oli Eestisse jõudnud, kasvatasid talunikud seda hoogsalt, kaalikaaiad olid suured, juurviljadega kaubeldi linnaski ning eriti olevat hinnatud lillaka koorega kaalikat, mis kasvas väga suureks. Kartuli tulekuga kaalika tähtsus taandus, kuid armastatud köögiviljaks jäi ta ikka.

Nagu ikka, ei jätnud eestlased enne, kui leidsid, mida kaalikaga peale söömise veel teha saab. Kaalikalehti pandi paistetanud kohale ja värske haava peale – see hoidnud haava puhta. Palavikus haige ihule laoti koos teelehtedega kaalika omi ning määriti tõbist lisaks silgusoolveega.

Köha tõrjumiseks lõigati kaalikas pooleks, õõnestati ära, pandi suhkrut täis ja ahju küpsema. Tekkinud siirup olnud köha vastu tõhus. Sama eesmärki teenis kaalikajuurika mahl.

Kaalikakurling

Guinnessi rekordi raskeima kaalika omanikuna sai 2009. aastal tuntuks Ian Neale USAst. Kaalikas kaalus 37,6 kg. Võitja ei valmistanud sellest toitu, vaid viis kohalikku farmi kariloomadele.

Möödunud sajandi hakul sai USAs Vermonti osariigis kuulsaks kaalikakaupmees John Gilfeather. Et oma kaupa monopoliseerida, lõikas ta müüdavail kaalikail ära pealsed ja juured, et keegi teine neid juurvilju kasvatada ei saaks ja ta ärile ohtu ei kujutaks.

Seda meenutatakse tänase päevani ja Vermonti osariigis asuvas Wardsboro linnakeses tulevad inimesed iga aasta oktoobris kokku, et pidada pidu nimega Gilfeatheri Kaalikas ja avaldada armsale juurviljale austust.

Kaalikateemalisi üritusi peetakse maailmas päris palju, märkida tasuks ehk lõbusaid kaalikakurlingu võistlusi, mida samuti peetakse igal aastal. USAs Ithacas ette võetaval turniiril kasutatakse kurlingumänguks vaid kaalikaid ja soovituslik on kohale ilmuda oma juurviljaga.

Juurviljadest hoiab mineraalainerikkuse esikohta just kaalikas, samuti on temas enim C-vitamiini. Kaalika säilitamisel need väärtused kuigivõrd ei vähene.

Kaalusõbralik hõrgutis

Kaalikas on oivaline toit kaalulangetajale: kiirendab seedetegevust ja hoiab kaua täiskõhutunnet, lisaks ei anna ta mingeid lisakaloreid.

Vanarahval olnud tavaks teha pärast kõvemaid söömaaegu üks päev, mil söödi vaid keedetud kaalikat. Nüüdki soovitavad toiduteadlikud korra nädalas säärane päev korraldada: võtta üks rusikamõõtu kaalikas, koorida ja viilutada, keeta vähese soolaga, süüa päeva jooksul ära ning juua ära ka keeduvesi.

Soome jõuluroas nimega lanttulaatikko on kaalikas peamine koostisosa. See on kaalikavorm keedetud ja tambitud kaalikast, mis on magustatud ja millele on lisatud leivapuru, muna, koort, võid ning maitse järgi ingverit, kaneeli või/ja muskaatpähklit.

Hollandlased ja inglased armastavad stamppot’i, tambitud kartulite ja kaalika segu vorsti või peekoniga, šotlased aga haggis’t, mis iseenesest koosneb lambamaos küpsetatud lamba siseelunditest sibulate ja kaerahelvestega, aga selle kõrvalt ei või puududa kartuli-kaalikatamp.

Kommentaar

Margit Kirss.
Margit Kirss. Foto: Ester Karm Fotography

Margit Kirss

Kirsiköögi perenaine

Kaalikas on väärt köögivili, mis kuulub Kirsiköögis kohustuslikku toidunimekirja, eriti talveajal. Ükski pere ei kujuta mõnusat ühepajatoitu ette ilma kaalikata ja mul ei tule pähegi visata pärast ahju kütmist sinna kartuleid, millele pole kaalikaid seltsiks pandud.

Kaalikas ja kõrvits ahjus on samuti justkui armunud paar, näputäis kaneeli, vürtsköömnepulbrit, soola ja tšillipulbrit – ning lihast ei ole vaja unistadagi.

Kirsiköögis on kaalikas veel imeline koostisosa kartulikotlettides ja aeg-ajalt kasutan seda isegi porgandikoogis porgandi asemel.

Mõnusad kapsa-kaalikakotletid

Lisa umbes 100 g kikerhernejahule näpuotsaga tšillipipart, vürtsköömnepulbrit, soola, pipart ja kui on, siis kalonji (aed-mustköömne) seemneid. Lisa vett, et tainas saaks hapukooretaoline. Lõika 120 g kapsast peenteks ribadeks ja riivi peene riiviga umbes sama palju kaalikat. Sega kõik kokku.

Tõsta segu lusikaga kuumale pannile õlisse ja prae mõlemalt poolt pruuniks. Serveeri hapukoore-küüslaugukastmega lihtsalt eelroaks, muuda see õrnsoolalõhe viiludega pidueineks või paku lisandina liha kõrvale.

Tagasi üles