Looduskalender ⟩ Loodusmärgid näitavad kevade lähenemist
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
30. jaanuar 2023, 12:52
Ühest vanast ülestähendusest olen lugenud, et Pilistvere Uduallikas purskab suurvee ajal samasuguse veekuplina nagu Tuhala Nõiakaev. Nii olen ma aastaid seda pilti näha tahtnud ja seepärast nädalavahetusel sõpradega tee Kesk-Eestisse ette võtsimegi.
Aga vahel veab kohaliku looduse mittetundmine alt. Ja kuna enne olen seal metsseaparadiisiks muutunud pühal allikal käinud vaid ajal, kui mööda allikaoja sai kuiva jalaga kõndida, siis pühapäeval pulbitsevat otsekui mägioja nähes selgus, et sinna ojapõhja ei saagi üle vööni kerkinud jõe. Igale poole praegu enam Eestimaal ei pääsegi.
Üks kolmest eriti pühast ristikäiguallikast
See kunagi väga tiheda eluoluga kant, kus juba 1600. aastatel ristikäigud Pilistvere kirikust allikale käisid, on praegu maani mahavajunud majade, kivihunnikute ja hiigelsuurte raiesmikega maastik. Mitte kunagine viljakate põldude ja luhaheinamaadega paik, kust üks uhke külm allikas kogu aeg udu välja kees.
Ja kui maa-ameti kaardi järgi lähimal teel silda lootsime, siis leidsime, sealt vaid katkenud külaelust minemapühitud silla ja silmini mutta vajutatud metsamasinate roopas tee. Kuid sel teel oli noore kasevõsa vahel peaaegu pidav jääkaas ja veidi värsket lund.
Ürghirm rahvuslooma ees
Üleujutus oli ajanud sellele lumele igasugust hiirerahvast, nende jälgi oli kõik raiesmik täis. Korra oli sellesse hiiretipsude tralli sekkunud rebane, aga siis märkasime ka tegelast, kes ilmselt samal hommikul oli siin eineks käinud hiireisandaid suhu lõmpsimas. Hunt. Ei mingit kahtlust, tema jäljerida jooksis siia-sinna.
Mingit ürghirmu tunned sel hetkel, kuigi tead, et ohtu pole, mõtled, et äkki ikka koer, kuigi saad aru, et mis see koer siin inimtühjas taludest kaugel metsas tegema peakski.
Samas olen õnnelik, et loodus pakkus meile vähemalt allika asemel rahvuslooma jäljerea. Üksikute huntide kondamisest teatavad ka teised loodusinimesed, isegi suisa koduhoovides.
Tehke pesakaste!
Loodus on juba täies kevadeootuses. Sarapuude urvad on juba pehmed, mitte kivikõvad. Rabas matkajad näevad lumel pisikesi karvaseid „päevakoeri“ – kevadkaruslasi. Mõni sääskki on lennutuurid üles võtnud. Ja rongad lendavad paaris.
Arusssaare õigeusu kiriku juures olid aga rasvatihase isandad nii ennastunustavas sitsikleidihoos, vaid naabri liiga lähedale tulles suristati tema peale. Viimane aeg on koos lastega pesakaste kokku klopsima hakata, siis pole lindude kinnisvaraprobleem nii äge. Valjusti kuulutavad puuõõnte omandivormi praegu ka puukoristajad, veel pole seda päris vilet.
Küünlapäev
Küünlapäevi peeti mitu päeva järjest – küünlapäev (2. veebruar), tahipäev ja lühtripäev. Ja päev hakkas ikka öös, riitusi tehti eelmise päeva hilisõhtul, ehk siis „laupäeval“.
Küünlapäeval joosti linu. Mida kaugemale joosti, seda pikemad linad saadi. Noarootsi
Üks teema, mis ikka vanarahva ennustustest läbi jookseb on see, et kes teistest kauem elab. Tänapäeva heaoluühiskonnas see enam nii oluline pole, aga just küünlapäeval, ennustati küünaldega nii: „Ühepikkused ja ühejämedused küünlad süüdatud põlema. Kelle inimese nimeküünal rutem läbi põlenud, see pidanud ka kõige enne ära koolma,“ arvas Viljandi kandi rahvas.
Kindlasti püsivad paremas elujõus need, kes juba küünlapäeval vastlakukleid sööma ei hakka, hoidke see traditsioon ikka vastlapäevaks, mis sel aastal 21. veebruaril.
LASTELE: Tuulevurr
Tormi on aasta alguse kohta olnud juba kuhjaga, aga vahva on olla ka ise tuule valitseja. Selleks võiks teha tuulevurri – õhukesele otsast ümaraks ja servast õhemaks vestetud 10 cm lauajupile tuleb ühte otsa puurida auk, selle külge siduda paarimeetine linane nöör ja siis õues peakohal keerutada. „Uua-uua, tuuli tõuse, too sa vastlaks värsket lunda!