Ettevõtja küsib: kelle huve kaitseb PRIA?

Sularaha. Foto: Arvo Meeks/Lõuna-eesti Postimees

Olen oma elus PRIA ehk Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti nimelise valitsusasutusega kokku puutunud juba pea kaks aastakümmet. Algusest peale on asutuse peamine ülesanne olnud laiemalt Euroopa Liidu maaelu arengu toetuste süsteemi haldamine.

Aga mitte ainult. Nad ka ise deklareerivad, et kogu nende tegevus on suunatud elukvaliteedi parandamisele maal. Raske oleks seda idealismi paremini sõnastada! Vahel aga mōtlen: kas see masinavärk Eestis on ikka sellel teel vōi on see lihtsalt deklaratiivne soovmōtlemine?

Analoogsete asutuste eesmärk Euroopas ongi eelkōige maaelule kaasaaitamine, et ettevōtted ja kogukonnad saaksid normaalselt toimida. Saan ideaalselt aru nende vastutusest ja rollist, et ka makseagentuurina tegutsedes peavad nad tagama maksete ja toetuste süsteemi korrektsuse, aga sealjuures ei tohiks unustada sisulist eesmärki, milleks on maaelu arendamine!

Ent ma ei saa ettevōtja ega ka kodanikuna aru, miks on üks asutus vōtnud enda eesmärgiks mōnede ettevōtjate valimatu kottimise? Valikuliselt teistest sarnastest kaasustest ja suure hasardiga. Ma ei räägi ainult endast. Kuigi pōhjust oleks ka selleks piisavalt, sest 2022. aastal alustati sisuliselt algusest 2011. aastal esitatud toetustaotluste järelkontrolli ja püütakse teha tagastusnōudeid etteheitega, et ehituste hinnapakkumised polnud korrektselt küsitud.

Mitte pakkumise summa ja sisu ega tööde elluviimine pole vale, vaid selle pakkumise paberi hankimise protsess olevat kellegi arvates vigane. Tuleb mainida, et mingit juhendit ega protsessi kirjeldust selleks muidugi olemas ei ole...

Ehk enam pole probleem selles, et omaosalust pole panustatud, nagu kaheksa aastat tagasi ühte kriminaalasja alustades väideti – selle absurdse väite lükkasid ekspertiisid üheselt ümber ja nüüdseks on kriminaalasi lõpetatud –, aga sellest jäi väheks.

Soov on kurnata ettevõtjat ka lisaks haldusmenetlusega ehk alustatakse otsast peale, sest keegi peab ju süüdi olema! Katsetused on jõudnud juba sellesse faasi, et toetuse saaja asemel esitatakse hüpoteetilisi nõudeid valimatult ka toetuse saajaga kokkupuutes olnud isikute vastu. Mitte juhatuse liikme või osaniku, vaid üksnes volituse alusel tegutsenud isiku vastu.

Ja seda olukorras, kus toetuse tagasinõudmist võimaldav kaheksa-aastane aegumisaeg on möödas. Selleks ei ole mingit Euroopa sundi ega vajadust, vaid see on puhas inimkatse seaduse piiride kompamiseks, millele puudub tervemōistuslik põhjendus.

PRIA deklareerib, et peab oluliseks pidevat õppimist ja arengut ning targa partnerina aitab kaasa tõhusale ja nutikale majandamisele. Kahjuks ei ole need asjad alati nii. Otsuseid tegevad juhid peaksid aru saama, et asutuse roll ei ole olla vähim vigu teinud makseagentuur Euroopas, vaid peaks püüdma olla kōige parem maaelu arendav üksus Euroopas!

Isegi kui kuskil on eksitud, tuleks püüda aidata ja teha kōik selleks, et ettevōtja saaks veast aru, aga ei peaks tegema tagasimakset, kui pole selgelt pahatahtlik pettus või jäetud midagi tegemata, mis otsusega ette nähtud.

Kahjuks meil on täpselt vastupidi ja tundub, et käib vōidujooks, kes suudab rohkem kriminaalasju algatada ning raha tagasi tuua. See ei ole kindlasti normaalne suhtumine. See läheb selgelt vastuollu isegi PRIA enda pōhimōttega lähtuda kliendi vajadustest ja soovidest. Päriselus kahjuks on tihti vastupidi ja klienti karistatakse ka asutuse enda praagi eest, kuna lõpp­astmes ikkagi vastutab taotleja, mitte otsustaja.

Olen suhelnud kümnete PRIAga kokku puutuvate ettevōtjatega ning üldiselt ollakse teenustega rahul. Aga kohe tekivad probleemid, kui ametnik peab mugavustsoonist välja tulema ja otsustama hakkama. Siis ei suudeta üldse näha ega hoolida oma klientidest ega keskenduda peaeesmärgile – maaelu arendamisele.

Ehk klientide murede märkamise ja nende aitamise asemel keskendutakse vaid oma positsioonide kaitsmisele, et jumala eest mōni kōrgem ülemus või veel hullem, mõni järelevalve tegija Euroopast ei saaks asutusele midagi ette heita, isegi kui vastutus vōiks olla ettevōtjatega solidaarne.

Kokkuvōttes hakkab iga kala mädanema peast ning kui juht ei suuda suunata organisatsiooni vastavalt kokkulepitud visioonile ja eesmärkidele, saavadki allpool mōned kibestunud pooljuhid pseudotegevustega tegeledes näidata, kui tähtsat asja nad ajavad. Ise raisates seejuures vastutustundetult uskumatul hulgal maksumaksjate raha ja ka seal majas südamega tööd teha tahtvate inimeste aega ning kaugenevad asutuse pōhieesmärgist ehk maaelu arendamisest.

Uskuge, ma ei kirjuta neid ridu ainult iseenda kogemuse pealt, mis seda küll kahjuks kinnitab, vaid mitmete inimeste tagasiside ja pöördumiste tōttu. Selle arvamuse väljatoomise eesmärk on siiras soovitus PRIA juhtidele: istuge maha ja mõelge korra, kuhu te tegelikult teel olete ja milleks te olete ellu kutsutud? Vahel tundub, et mõnest kurvist on ikka selgelt otse pandud ja enam ei saada kuidagi rajale tagasi.

Arvamuslugu on valminud ETKLi koolitussarja „Liidrite kool” raames.