Soov on kurnata ettevõtjat ka lisaks haldusmenetlusega ehk alustatakse otsast peale, sest keegi peab ju süüdi olema! Katsetused on jõudnud juba sellesse faasi, et toetuse saaja asemel esitatakse hüpoteetilisi nõudeid valimatult ka toetuse saajaga kokkupuutes olnud isikute vastu. Mitte juhatuse liikme või osaniku, vaid üksnes volituse alusel tegutsenud isiku vastu.
Ja seda olukorras, kus toetuse tagasinõudmist võimaldav kaheksa-aastane aegumisaeg on möödas. Selleks ei ole mingit Euroopa sundi ega vajadust, vaid see on puhas inimkatse seaduse piiride kompamiseks, millele puudub tervemōistuslik põhjendus.
PRIA deklareerib, et peab oluliseks pidevat õppimist ja arengut ning targa partnerina aitab kaasa tõhusale ja nutikale majandamisele. Kahjuks ei ole need asjad alati nii. Otsuseid tegevad juhid peaksid aru saama, et asutuse roll ei ole olla vähim vigu teinud makseagentuur Euroopas, vaid peaks püüdma olla kōige parem maaelu arendav üksus Euroopas!
Isegi kui kuskil on eksitud, tuleks püüda aidata ja teha kōik selleks, et ettevōtja saaks veast aru, aga ei peaks tegema tagasimakset, kui pole selgelt pahatahtlik pettus või jäetud midagi tegemata, mis otsusega ette nähtud.
Kahjuks meil on täpselt vastupidi ja tundub, et käib vōidujooks, kes suudab rohkem kriminaalasju algatada ning raha tagasi tuua. See ei ole kindlasti normaalne suhtumine. See läheb selgelt vastuollu isegi PRIA enda pōhimōttega lähtuda kliendi vajadustest ja soovidest. Päriselus kahjuks on tihti vastupidi ja klienti karistatakse ka asutuse enda praagi eest, kuna lõppastmes ikkagi vastutab taotleja, mitte otsustaja.