/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2023/01/25/15098636t1h19aa.jpg)
9.–13. jaanuarini peeti Viljandimaal Leie lähistel Lätkalu külas Aaviku talus Eesti Maaülikooli hobumetsanduse kursust. Selle eestvedaja oli hobumetsanduse entusiast Priit-Kalev Parts. Intervjuus Maa Elule arvas ta, et hobustel võiks Eesti metsamajanduses olla praegusest märksa suurem roll. Entusiasti sõnutsi tuleks Eesti metsanduses teha suuri korrektiive ning suksud taas ausse tõsta.
Priit-Kalev Parts, kui palju on praegu Eestis hobumetsandusega tegelejaid?
/nginx/o/2022/10/18/14906093t1hf9bc.jpg)
Siin kursusel arutasime ja leidsime, et teame viit hobumetsandusega tegelejat, aga tõenäoliselt on neid veel viis kuni kümme. Nende nappus tuleneb odavast naftast, sisepõlemismootorist, linnastumisest ja füüsilise töö kartusest. Maamajapidamised on monokultuurseks kujunenud, seetõttu tundub tihti, et masinaga on parem. Multifunktsionaalses maamajapidamises on hobusel palju rakendust: sõnniku tootmine, aiatöö, metsatöö, lõbusõit ja muud asjad.
Kui kaua olete ise hobustega toimetanud?
Hobuste juurde jõudsin tosin aastat tagasi, üks minu lastest vajas ratsutamisteraapiat, olime toona just maale kolinud, seega võimalused olid olemas. Mida rohkem hobustega tegelesin, seda enam see mulle meeldima hakkas, lapse tervisele oli teraapiast samuti kasu. Olen täielikult iseõppija, paljud minu rakendamise nipid on veidrad, mõned minu leiutatud n-ö Partsi sõlmed on ilmselt tarbetult keerulised. Kasutasin neid aastaid, hobuseinimesed vangutasid pead, aga enamik ei öelnud viisakusest midagi.
Mõned asjad olen hiljem õppinud teiste järgi ümber, nüüd on need tavalisemad ja lihtsamad, aga mõned eriskummalisused ongi jäänud, kuna praktilist vahet ei ole. Ütleme nii, et olen läinud ringiga sinna, kuhu oleks saanud otseteed minna, mul on tulnud tublisti kooliraha maksta. Kindlasti on neil lihtsam, kes algteadmised kodust kaasa saavad või need mõnel koolitusel omandavad.
Olete öelnud, et kergelt kättesaadav nafta on lõppemas, kas usute hobumetsanduse tulevikku?
Hobused on tulevikutehnoloogia, sest hõlpsasti kättesaadav nafta on tõepoolest maapõuest otsas. Naftaga on piltlikult öeldes nii, et sada aastat tagasi piisas kangi maasse löömisest: kulutasid ühe dollari, sada said tagasi. Praegu on suhe kuskil üks kahekümnele ja see järjest halveneb, sest puurida tuleb ookeanisügavustest või sõna otseses mõttes kivist välja pigistada.
Väikeettevõtjatel ja väikemetsaomanikel on tihti probleeme väikeste koguste, erisortimendi või harvesterist murimata puidu kättesaamisega. Sel puhul on hobune käepärane ja konkurentsivõimeline juba praegu, pealegi on ta keskkonnasäästlik, kasutab otsest päikeseenergiat ja taastoodab end ise, ei vaja vabrikuid ega kaevandusi.
Põhjus, miks meil teadlased praegu räägivad, et ainus metsa uuendamise võimalus on lageraie, on see, et kasutusel on suured masinad, millega ei saagi metsale individuaalselt läheneda.
ENTUSIAST
Priit-Kalev Parts on hobumetsanduse eestvedaja Eestis. Ta on olnud rahvusliku ehituse õppejõud Viljandi Kultuuriakadeemias. Lõpetas 1998. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna eesti ja soome-ugri filoloogia erialal ning kaitses 2015. aastal Eesti Maaülikoolis doktorikraadi keskkonnakaitses. Praegu väikeettevõtja.
Kuna energia pidevalt kallineb, varuosade tarnimisega on raskusi jne, siis on oodata üha enam nišše hobusele. Hobustega majandamine eeldab püsimetsandust ehk lageraiete puudumist või erijuhtudel lageraieid piiratud ulatuses. Puid langetataks vaid konkreetseks vajaduseks ja materjal kasutataks ära suhteliselt lähedal. Hobustega majandades ei ole mõeldav kõike maha võtta ja Taani viia, seda on tõepoolest võimalik teha ainult fossiilkütuste jõul.
Läbi sajandite oli hobune loom, kellega metsa tehti, millal see Eestis kaduma hakkas?
1950.–1960. aastatel hakkas hobusega metsatöö taanduma, aga raskematel maastikel oli veel 1980. aastatel seda ühismajandites omajagu, Kagu-Eesti künkliku maastikuga kolhoosides oli hobune alternatiivina alati olemas.
Kas mõnes maailma riigis on hobumetsandus veel aus ja hiilguses?
Hiilgust ma ei söanda öelda, aga Rootsis on paarsada nn hobutraktorit, diiseltõstukitega. Veel põnevam näide on Kuuba: kui Nõukogude Liit kokku kukkus, ei saanud Kuuba sealt enam fossiilset kütust, põllumajandusmürke ega väetisi, rohepööre tehti ära aasta-paariga. Havanna tänavail hakkasid sõitma hobubussid, põllule ja metsa ilmusid hobused ja härjad.
Nad on vahepeal ka oma kehva kvaliteediga naftat puurima õppinud, aga see on kahjulik nii keskkonnale kui sisepõlemismootorile, tossab kui kuradi tõrv, aga valdavalt minnakse üsna samamoodi rohemajanduslikult edasi ning hobused ja härjad on sealses majanduses väga olulised. Kogu rahvas võttis kümme kilo alla ja tervis on hea.
Kui palju te ise metsatööl hobust kasutate?
Mul on üle saja aasta vanune talumaja, seega kulub küttepuud omajagu, teen pidevalt varusid oma metsatukast ning kokkuleppel naabritega vean sihtidele ja teedele kukkunud puud hobusega koju.
Hobuse jõudlus on võrreldav motoplokkide ja ATVdega, raskeveohobune on võimsamgi. Olen isegi oma väikese Eesti hobusega kergemal maastikul kuuemeetriseid neljakümnesentimeetrise läbimõõduga haavapalke vedanud. Jõukohast koormat vedades on metsas hobust ära väsitada peaaegu võimatu – kui inimene koormat sätib, on hobusel puhkepaus. Hobuse jaoks on palju väsitavam tundide viisi järjest kõndida või joosta.