Looduskalender ⟩ Magus vahtramahl ja allikavesi pakuvad janukustutust
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
23. jaanuar 2023, 12:32
Ilmselgelt on talv nüüd oma valgema ja külmema poole ette keeranud. Vähemalt valgema. Inimesed on unustanud eelmise suve pika päikeselise põua ja rõõmustavad nagu väikesed lapsed pilve tagant ilmuva päikese üle.
Seda päikest oli eelmise nädala lõpus ka nii palju, et sai lasta enda ninale tedretähti joonistada. Laupäeva loojuv õhtupäike oli nii lõikavalt ja kaunilt punane, et ma ei suutnud talle Rõuges järgi kihutamata jätta, isegi kõrgele torni otsa sai ronitud, et ikka näha puna vaikset silmapiiri taha voolamist.
Keevad allikad
Nädalavahetus oligi vist see, kui inimesed lõpuks adusid, et aeg on hakata täitma uusaastalubadusi, kaalult kergemaks saamist. Ja liikumisaasta alguseks loodus ka ohtralt vaatamisväärset ka pakkus.
Nädala sees said tuhanded matkata Tuhala nõiakaevu ja selle ümbruse allikate ülevoolamist vaatama. Allikate valitseja kinkis vett paljudesse salajõgede muidu veetutesse paikadesse, Läänemaal pulbitses ka Salajõe viimane looge Tiberna auk. Aga ka Lõuna-Eesti lätted on vett otsani täis, eriti säravalt selge on Hinni kanjoni allikas ja pumpsuv Vesioinas Ööbikuorus.
Kabli jääkuulid
Tõeline laulupidu oli aga Kabli rannas, seal, kus muidu sügisel lindude rännet uuritakse, sinna mere äärde olid lained veeretanud sadu ja tuhandeid jääkuule. Kaja Kübar, kes reedel neid vaatamas käis selgitas: „Merevesi oli suhteliselt soe ja sadas. Õhk läks külmaks ja jääsupist vormisid lained neid pallikesi. Reedel olid nad pehmed, aga kui nädalavahetusel -7 kraadi, siis külmuvad ära ka, sest meri läheb vaikselt madalamaks.“
Laupäevaks oligi kogu see jääfrikadellide väli külmunud ja rahvast seda uurimas suurte massidena.
Vahtramahla aeg
Aga Pärnumaal ei jagatud rannas ainult jääpallisuppi, vaid sealt voolas vahtratest ka selget mahla. Minagi sain seda maitsta ning see on mitu korda magusam kui kevadine kasemahl. Külmaga kisub tilkumine veidi jääpurikasse, aga küllap ta sulades jälle turgutava nestena meid rõõmustab. Siiski ei ole puude pungad veel esimese tilkumise peale pakatama hakanud. Loodame, et nad suudavad kombekalt varjus püsida.
Paavlipäev (25. jaanuar) pidi olema hülge poegimise päev. Käina
Ainsad, kes edevusest jäneseaasta alguse puhul hoiduda ei suuda, on remmelga valged jänkulikud urvad. Tõsi, vahepealsed soojad ilmad on ka pajurahva üsna värviliseks muutnud.
Tihasekadu või tihasekodu
Lindudel on väike segadus. Kas on siis talv või ei ole? Inimesed kurdavad, et tihased olevat toidumajadest kadunud. Aga pole nad kadunud midagi, pigem koondutakse paikadesse, kus neil ka öiste külmakraadide ajal oleks pesakaste või pragusid, kuhu magama pugeda.
Eriti hoolsad linnaaednikud ja majade soojustajad on neid paiku hoolega vähendanud, natuke aitaks pesakastid. Aga tegelikult on see aeg, kus majade juurde tulevad ka need tihased, kes end naljalt ei näita: sinitihased, sabatihased ja põhjatihased. Koguni hallpea-rähn ja hall-õgija.
Kuhu kadusid karupojad?
Jänesejälgi on aiad täis, veel ei terita nad hambaid noorte õunapuude kallal. Aga orava lehvikjälgi on senisest rohkem lumel, küllap nälg pitsitab. Kummaline on see, et kuigi karudel peaks küljealune solisema, pole ühtegi inimeste ette ilmunud. Pole kuulda ka metsategijate ülesaetud karudest ja äsjasündinud karupoegade paterdamisest. Mets on ju metsakombaine täis – kas on karud leidnud uued elupaigad kuusenoorendikes ja rabasaartel või ei näe ega kuule puulõikaja kabiinist väljaspool toimuvat. Koeraga ei tasu praegu tundmatutesse kohtadesse minna.
LASTELE: Sadamamäng
Hallistest on üles kirjutatud üks lastemäng, mida me ka libedal teel vahel iseenesest mängima hakkame – kõksates saapaga jäätükki aina edasi. Aga vanal ajal märgiti libedale jääle „sadam“. Iga osaleja raius endale jäätüki ja kinnitas toki otsa naela, seda tokki võib tänapäeval asendada suusakepp. Suusakepiga aetakse mahamärgitud joone tagant oma jäätükki sadamasse. Võitjaks tunnistatakse esimesena tulnud ajaja.