Palju sa siis maksid?

Kommunaalkulude arve, foto on illustreeriv. Foto: Sander Ilvest

Inimesed on detsembrikuu küttearved kätte saanud ja vestlustes on uus põhiteema: palju sa siis eelmise kuu eest maksid?

Seda oli ju oodata, aga ikkagi oli pisike lootus, et ehk ei ole asi nii hull. Tegelikult oli küll. Tavalises nõukogude ajal ehitatud ja siiani renoveerimata keskküttega kortermajas ületasid 3–4toalise korteri kulud koos elektriga mitmes paigas 400 euro piiri. Samal ajal on kuulda, kuidas maaküttega umbes sajaruutmeetrise maja omanik maksis elektri, sealhulgas kodu soojaks saamise eest alla 200 euro. Elektriga kütmine pidi ju kallis olema – inimesed hakkasid mullu suvel usinasti seepärast pliite ja ahjusid ehitama!

Ometigi on puidu hind praegu laes ja nii sunnib katlamajadesse varutava hakkpuidu kiire hinnatõus muudkui keskkütte hinda tõstma. Nii mõnigi on avastanud, et õhksoojuspumbaga on soodsam kodu soojaks kütta, kui puid osta ja ahju tuld teha. Mugavam pealekauba.

Eks kurta ju võib, aga häid lahendusi polegi. Tuleb ära kannatada ja loota, et edaspidi hinnad langevad või tulevad palgad järele. Kurb on aga, et nii kopsakate küttearvete juures ei jagu inimestel enam raha, et remondifondi koguda. Nii lükkub teadmata kaugusesse maja renoveerimine, mis aitaks omakorda küttekulu vähendada.

Eraisikud ei siple selles supis üksi. Tänases lehes kurdab Nurmiko tegevjuht, kuidas esimest korda ettevõtte ajaloos pandi talvel tootmine seisma ja inimesed saadeti puhkusele. Tavapäraselt Nurmiko kasvuhoonetes tärkavad tulbid tärkavad sel aastal hoopis Soomes! Seal on ­paremad toetused, madalamad energiahinnad ja suurem maht.

Järvamaal kurke kasvatavas Eistvere aiandis on tavaliselt sel ajal kasvuhooned juba soojad, sest esimesed kurgitaimed tõstavad pead. Sel aastal lükkub külviaeg kuu hilisemaks. Ei ole asi seemnete defit­siidis ega tööjõupuuduses, vaid ikka energiahindades.

Selliseid näiteid võib tuua igast eluvaldkonnast, kus keegi midagi pausile paneb või sootuks lõpetab.

Läinud nädalavahetusel, taliharjapäeval, sai talve selgroog küll murtud, ent üleliia lohutust see ei paku. Vähemalt kaks külma kuud on veel ees. Kui suvel on vaja seljataha jäänud talve haavu lakkuda, ei jää jaksu uueks talveks rasva ­koguda. Tundub, et peale lootuse selles olukorras millelegi muule panustada ei saagi.