Kiluvürts leevendab köha ja stressi

Punased valminud marjad paiknevad pihlakaid meenutavates kobarates. Foto: Shutterstock

Pimenti kutsutakse sageli ka Inglise või Jamaika pipraks, aga eestlastele on see tihtipeale lihtsalt kiluvürtsiks.

Piment on mürdiliste sugukonda kuuluv puu ja pärineb Kariibi saartelt. Harilik pimendipuu (Pimenta diocia) kasvab looduslikult Jamaical, Mehhikos, Kesk-Ameerikas ja Lõuna- Ameerika põhjaosas. Arvata, et pimenti tundsid ja kasutasid juba Ameerika põlisasukad asteegid ja maiad rituaalsetel eesmärkidel, ravimina ja maitseainena šokolaadi maitsestamisel.

Euroopasse jõudis piment koos hispaanlastest meresõitjatega 16. sajandil. 1800. aastast alates imporditi Ameerikast Euroopasse igal aastal tuhat tonni pimenti ja nii peaaegu sada aastat. Tänapäeval kasvatatakse teda ka Indias, Sri Lankal, Vietnamis, Tais ja Indoneesias. Ta võib sirguda 6–12 m kõrguseks ja elada kuni saja aasta vanuseks. Esimese saagi annab kuueaastase puuna. Täiskasvanult puult võib saada aastas kuni 30 kg saaki.

Punased valminud marjad paiknevad pihlakaid meenutavates kümnemarjalistes kobarates. Maitseainena kasutatakse pimendi vilju, mis kogutakse veidi enne täisküpsuse saavutamist ja kuivatatakse päikese käes (8–10 päeva) või vastavates ahjudes, kuid mitte üle 40 kraadi.

Pimenditera on ebaühtlase hallikaspruuni värvusega ja pipraterast 2–3 korda suurem. Tal on korraga musta pipra, nelgi, muskaatpähkli ja kaneeli lõhn, mistõttu teda kutsuti keskajal kõikide vürtsiks ehk üldvürtsiks (saksa keeles Allereigewürz, inglise keeles all­spice). Viljas on enamasti 2–3 kambrikest ja igas neis läikiv mustjaspruun seeme.

Piment ravimina

Piment sisaldab 2–3% eeterlikke õlisid, lisaks kibedamaitselisi rasvu, alkaloide, vaike, park­aineid. Tänapäeval leiab ravimina enim kasutust pimendiõli peamiselt välispidiselt paikset verevarustust soodustava vahendina ja aroomteraapias inhalatsioonis väsimuse ja depressiooni vastu.

Rahvameditsiinis leiab kasutust mitmesuguste tõmmistena seedimise parandamiseks ja kõhugaaside vähendamiseks.

Seedehäirete parandamiseks soovitatakse ilma närimata ja enne sööki alla neelata 2–4 tera ja peale juua puhast vett.

Rahvameditsiinis on levinud piimatõmmise retsept: lisada klaasile kuumale piimale kuhjas noaotsatäis värskelt jahvatatud pimenti, lasta veidi jahtuda, lahustada 1 tl mett ja juua klaasitäis kaks korda päevas 15 minutit enne sööki.

Köha ja depressiooni ravis soovitatakse teed, kus tassi keeva vee kohta võtta 1 g värskelt jahvatatud pimenti, lasta kaane all jahtuda joodava temperatuurini, magustada meega ja juua kolm tassi päevas.

Välispidiselt kasutatakse peenestatud pimenti mikroobide hävitamiseks nahal. Lühiajalised vürtsimähised leevendavad kerget lihase- ja reumavalu. Viimased kasutusvaldkonnad on rohkem levinud nende piirkondade elanike seas, kus vürtspipar looduslikult kasvab. Ent raseduse ajal on vürtsi ja vürtsiõli kasutamine vastunäidustatud.

Piment toidu maitsestajana

Pimenti lisatakse toitude maitsestamiseks tervelt või värskelt jahvatatult. Samas peab arvestama, et jahvatatult kaotab ta kiiresti oma väärtuse. Pimendiga maitsestatakse peaaegu kõiki liha- ja kalatoite, marinaade, vürtsikilu ja -räimi, lihasuppe, kastmeid, sülti, vorsti, verivorsti, rulaade, pasteete. Pimendis sisalduvad ained lahustuvad vees halvemini, seepärast võib teda suppidele lisada pool tundi enne valmimist. Väga tähtis on see, kas pimenti lisatakse külmale või kuumale toidule. Külmale toidule lisada kuni kümme värskelt purustatud tera (piment on sage lisand ka piprasegudes), kuumale toidule ja marinaadidele 2–3 tera. Supile, nt hartšoole lisada viis tera kilo liha või kala kohta. Süldile lisada kuni kümme pimendi­tera. Seente marineerimisel soovitatakse 1 kg seente kohta kaks tera.

KILUVÜRTS

Pimenditera on ebaühtlase hallikaspruuni värvusega ja pipraterast 2–3 korda suurem. Foto: Shutterstock

1860.–1880. aastatel pandi alus kilutööstusele ja kujunes välja nn kiluvürtsisegu: piment, must pipar, ingver, muskaatõis ja -pähkel, koriander, nelk, kaneel, kardemon, salpeeter, Hispaania humal, suhkur, loorber. Igal tootjal oli see natuke isemoodi, nii et soovi korral võib selle kokku segada oma maitse järgi.

Kõiki vürtse peaks enne jahvatamist eraldi hoidma, sest muidu maitsed segunevad ja lahtuvad, õpetab vana vürtsikiluretsept: 1 kg kilude kohta võtta 5 g jämedalt purustatud pimenti, 2,5 g jämedalt jahvatatud musta pipart, 0,5 g peenelt jahvatatud muskaatõit, 0,5 g peenelt jahvatatud muskaatpähklit, 0,5 g jämedalt purustatud koriandriseemet, 0,5 g ingveripulbrit, 0,5 g peenelt jahvatatud kaneeli, 0,5 g jämedalt jahvatatud nelki ja 0,5 g salpeetrit.