Ketramispisik on üle Eesti inimesed ära tinistanud

Ketramise õppepäevad detsembris ­Kreutzwaldi  memoriaalmuuseumis.  Foto: Airi Rüütli

Eestis on pead tõstnud ketramispisik – inimestel on soov korda teha vanad vokid, kursustel ketrama õppida ja oma kätega väärt lõngamaterjali luua. Näiteks Lõuna-Eestis on viimasel ajal toimunud mitu ketramiskursust ja kui mõni teine käsitöökursus võib huviliste vähesuse tõttu lausa ära jääda, siis ketramiskursused täituvad kiiresti.

Mõniste talurahvamuuseumi juhataja Airi Rüütli ütleb, et ta on üllatunud elavast huvist lõnga ketramise vastu, sest koolitusi toimub siin-seal ja võiks arvata, et igale poole ei jätku huvilisi. Rüütli ise on hiljuti ketramise selgeks õppinud ja ütleb, et see tegevus on ta „ära tinistanud”.

„Vanaemal oli vokk, kuid ta ütles, et see on tööriist ja lapsed tööriistaga ei mängi. Nii ei saanudki ma ketramist vanaema juhatusel proovida,” rääkis Rüütli. „Vokivurin on teraapiline ja kogu tegevus meditatiivne – sa lood midagi väärtuslikku oma kätega. Selle tegevuse juures muu maailm justkui kaob ja aeg jääb seisma.”

Paljudel kursuslastel on pikakarvalised koerad ja tahetakse oma looma karvadest lõnga teha.

Rüütli sõnul toimus sügisel Karilatsi vabaõhumuuseumis vokkide restaureerimise koolitus ja kui naistel said vokid töökorda, tekkis soov ka ketramine selgeks saada. „Paljudel kursuslastel on pikakarvalised koerad ja tahetakse oma looma karvadest lõnga teha,” ütles Rüütli. „Tänapäeval ju lambaid enamasti pole, aga koerad elavad paljudes kodudes ja enamasti pole nende villaga midagi teha.”

Tööriist peab hea olema

Jaanuari teises pooles toimuvad Mõniste muuseumis pärandoskuste päevad, mille raames antakse ülevaade vokkidest, õpetatakse neid töökorda seadma ja ketrama. „Ketramisoskus ei kao kuskile. Vastupidi, kiires ja inforohkes maailmas otsitakse just nn päris tegevust ja traditsioonilised oskused on au sees. Küllalt palju osaleb kursustel ka nooremaid inimesi,” rääkis Rüütli. „Oleme harjunud lõnga poest ostma, aga nüüd teeme ise villast lõnga ja sellest saab päriselt kududa. Eriti hea emotsiooni saab, kui kasutada oma looma villa.”

Ketramisel on peamine saada jalg ja käed koos tööle ning vokk peab olema hea.

Kui keeruline on ketramine? „Olen selle ära õppinud ja mul tuleb välja efektlõng. Ketramisel on peamine saada jalg ja käed koos tööle ning tööriist ehk vokk peab olema hea. „Kehva tööriistaga ei saa head tunnet kätte. Vokk peab olema seadistatud, kõik asjad õigesti pingutatud ja vokk peab liikuma. Ta peab tegema sinuga koostööd ja lausa nii, et sulle meeldib tema vurin.”

Traditsiooniliselt raske töö

Julika Roos on kedranud 17 aastat ehk ajast, kui kolis maale elama ja hakkas kasvatama lambaid. Iseõppijana omandas Julika ketramisoskuse ja on nüüd viisteist aastat seda oskust teistelegi jaganud. „Kui aastaid tagasi oli ketrajaid mõni üksik, siis nüüd on vanad oskused au sisse tõusnud ja huvi tegevuse vastu suur. Paljudel on kodus koerad ja otsitakse võimalust oma koera karvadest lõnga teha,” sõnas ta. „Sajad inimesed on õppinud ketrama ja mul on hea meel, et paljud teevad seda tööd ka teenusena.”

Ketrama õppida pole Roosi sõnul kerge, aga kui töövõtted on käe sees, edeneb ketramine ladusalt. „Ketramist on vanasõnades nimetatud vaevaks ja pigem kuulus see ebameeldivate tööde hulka,” märkis ta. Ent talle meeldib lõngaloomise protsess algusest peale ja ketramine haarab jäägitult. „Eesti inimene on tubli käsitööinimene. Naised oskavad kududa ja heegeldada, meil on käelise tegevuse oskus veel suuresti alles.”

Roos ütles, et ketramis­huvilisi leidub igas vanuses. Ta on rahvakunsti ja käsitööliidu ket­ramismentorina näinud isegi lapsi, kes on sellest tegevusest lummatud. „Mõni noor inimene on korjanud raha, et osta internetist vokk ja alustada ketramisega,” nimetas ta. „Samuti kasutatakse ketramise teel tekkivaid põnevaid materjale kunstiprojektides, näiteks kord ketrasime kokku sambla ja villa.”