Arvamus ⟩ Kas perekonna pärand on kohustus või õnnistus?

Marie-Helene Jäger. Foto: Erakogu

Mitu aastat on palju räägitud sellest, kuidas noored lähevad maale elama. Jääb mulje, et see on kerge ja tore – noored väsivad linnaelust, alustavad oma teekonda maal ja see on isiklik valik. Enamjaolt on lood positiivsed ja ärgitavad teisigi maale elama minema.

Mina räägin aga sellisest noorest, kes on pärit maalt, linna õppima suundunud ja elab seal, kuid kelle perekond ajab maal oma äri. Sageli selle noore vanemad loodavad, et ta naaseb maale ja võtab tulevikus ettevõtmise üle. Ent iga kord see nii sujuvalt ei lähe.

Meie pereettevõte Sigwar OÜ kasvatab Ida-Virumaal teravilja, sigu ja toodab liha. Minu vanaisa asutas selle 1993. aastal. Praegu juhib ettevõtet minu isa, ema on esinduspoes juhataja. Mina olen kaks ja pool aastat juhtinud PRIA ja Euroopa Liidu toetatud „Lühikeste tarneahelate või kohalike turgude kaudu põllumajandustoodete ja toidu turustamisvõimaluste arendamise toetuse” projekti. Minu teekond põllumajanduses algaski sellest projektist, see on toonud mind lähemale maaelule, kodumaisele tootmisele ja meie perekonna ettevõttele.

Mis ma arvan maale kolimisest ja päriselt ettevõtmisesse astumisest? Siia võiks pika mõttepausi teha.

Igaüks on kuulnud, et seakasvatuses on lood halvad. Igaüks on kuulnud, et üldse on majanduses nadi seis ja väiksemad tootmised sulgevad end. Igaüks on kuulnud suurtest kettidest, kes meie turgu vallutavad. Põhjuseid, miks mitte maale minna oma perekonnaäri üle võtma, on palju. Noorele inimesele, kes on hariduselt hoopis keegi muu kui põllunaine, on see hirmutav väljakutse.

Kas ma näen ka helgemat poolt? Jah, ikka. Ettevõtja loob väärtust. Ta loob kogu ühiskonnale väärtust. Ta annab oma osa inimeste toidulauale. Ta arendab ja hoiab maal elu. Ta hoiab oma inimesi ja kaasab oma pere.

Minu jaoks on kõige inspireerivam inimene minu isa. Tema kutsus mind eelnimetatud projekti ning on olnud väga toetav. Tänu sellele projektile on soov maale tulla aina kasvanud. Soovin samuti luua väärtust, sellist väärtust, mis on kõigile vajalik.

Praegu aga on nii, et hirm teadmatuse ees on suurem kui tahe ja pealehakkamine. Kas vanemate pärandatav ettevõte on kohustus või õnnistus? See oleneb ettevõtmisest ja meie puhul jääb kaalukauss üsna keskele. Vanemad on loonud põhja, mida annaks edasi arendada. Miks mitte seda teed ette võtta? Maaelu peab jätkama ja au sees hoidma, aga millise hinna eest? Õnnistusega oleks tegemist siis, kui ettevõte oleks kasumlik ja selge tulevikuga, siis oleks poole vähem agasid ja hirmu.

Leian, et kõik, kelle vanemad maaelu edendavad, võiksid austada nende tegemisi ja mõnel juhul ka kaasa lüüa. Oma perekonna kõrval põllumajanduses tegutsemine on kasvatanud mind rohkem kui linnaelu ja turundusprojektid pealinnas. See on põnev maailm, millest enamik meie riigi noori pole undki näinud.

Ilmselt on mul ükskord näpud mullas. Mis ma siin aga tegema hakkan? Kas võtan üle isa ettevõtmise või loon hoopis midagi uut ja puhtalt enda soovist? Seda veel ei tea, aga ega ma tulemata ei jää.

Arvamuslugu on valminud ETKLi koolitussarja „Liidrite kool” raames.