Põlvkondade vahetus: Noored julgevad riskida, aga vanemad on järjepidevad

Karmo Männik rajas 2018. aastal lehmadele robotitega lauda. Foto: Elmo Riig

Põllumajandussektor pole ammu enam üksnes vanema generatsiooni pärusmaa. Noort verd tuleb üha peale ja põlvkonnavahetusest mööda ei saa. Mis kannustab nooremaid sellesse valdkonda tööle tulema? Mida on noorematel vanematelt õppida ja vastupidi?

Muraka farmi peremees Karmo Männik pole kunagi unistanud põllumeheks saada. Kui Männiku isa üheksa aastat tagasi siitilmast lahkus, tuli kiiresti otsustada, mis talust edasi saab. „Tulin paari kuu jooksul maale ja võtsin talu üle,” rääkis ta. Otsust ei ole ta tänaseni kahetsenud, kuigi majanduslikus mõttes on valdkond keeruline.

Valdkonna juures paelub Männikut võimalus tegeleda loomadega ning see, et ükski tööpäev pole eelmisega sarnane, kuigi kogu aeg tehakse sama tööd. Nuputamist, kuidas ots otsaga kokku tulla, on palju. „Hea, kui piima hind oleks võrdne sisendite hinnaga ega ei peaks kogu aeg mõtlema, kuidas palkasid ja arveid maksta,” arutles ta.

Asjade loomulik käik

Kaja Piirfeldt asus samuti tööle vanemate tallu, kuid tema jaoks ei tulnud sektorivalik juhuslikult. „Olen kasvanud taluperes, kus on alati loomi peetud, seega olen võtnud põllumajandusliku tegevuse üle oma vanematelt ja toimetan vanavanaisa talukohas,” rääkis ta. Piirfeldt läks esmalt kutsekooli põllumajandust õppima ja asus seejärel vanemate tallu tööle. Kuna töö tuli hästi välja ja meeldis, oli talu ülevõtmine asjade loomulik käik.

Küsimusele, kas eakamad talupidajad peaksid ohjad noorematele edasi andma, vastas Karmo Männik, et sõltub olukorrast.