Piimatootja argipäev: vahel vaatad „Aktuaalse kaamera” ära, vahel ei vaata

Lepiku farmi noorkari on väga uudis­himulik ka pererahva Kaupo ja Pireti suhtes. Foto: Teele Üprus

Kehtna külje all piima tootva Lepiku talu peremehe Kaupo Kauri moto on tegutseda tasa ja targu ning talupidamine on tema jaoks elustiil. Ka perenaine Piret Pärnamägi on kogu hingega talu tegemiste juures, kuigi veel lisaks veterinaariametit peab. Mullu varasügisel pälvis Lepiku talu 2022. aasta parima talu tiitli.

Mida tundsite, kui parima ­talu tiitli vastu võtsite?

Üllatus oli küll, oli ju teisigi tublisid inimesi, kes võinuks tiitli pälvida. Oli meeldiv, sest märkamine on tore. Ja innustab ikka ka – nagu öeldakse, kiida lolli ja loll rabeleb pükstest välja. Aga suures plaanis läheb elu ikka tavapärases rutiinis edasi.

Teie talus on pikk loomapidamise traditsioon ning teiegi hakkasite isa kõrvalt siin toimetama.

Koos vanematega sai peale hakatud jah. Isa sai tol ajal talumaad tagasi ja nii see mõte poolühiselt tuli. Päris alguses plaanisin muidugi edasi õppida, läksin Tallinna pedagoogilisse instituuti tööõpetuse õpetajaks õppima. Aga maatöö ja tegemised tulid peale, oli vaja siin abiks olla. Vanemadki käisid esialgu veel tööl edasi, mõlemad töötasid omaaegses Valtu veinivabrikus.

Alustasite kohe piimatootmisega?

Jah. 1989 sai talu registreeritud. Kohe esimesel aastal piimatootmist ei olnud, tasa ja targu alustasime. Ostsime mullikaid, kasvatasime neid. Oleks päevapealt kohe lehmad laudas olnud, oleks möllamist rohkem. 1990 alustasime tootmisega, hakkasime põldu harima ja isa jäi siis ka täiskohaga koju tööle.

Kust isal tuli mõte jätta päevatöö ja hakata lehmi pidama?

Eks see oli eufooria. Kõigile tagastati talumaad, oli mälestus vanast Eesti taluajast. Isa küll polnud talu pidanud, aga vana­isa, kes siis veel elas, oli omaaegse talupidamisega kursis. Oli arvamine, et on igavesti vahva ja tore asi see maaelu ja talupidamine.

Ja on siis vahva ja tore?