Looduskalender ⟩ Aasta algus tõi kohtumise haruldase talikülalisega

Vöötkakk on Eestis väga haruldane. Foto: Kristel Vilbaste

Uue aasta hommikul kogesin midagi sellist, mida linnas tunda ei saa. Kuidas maailm pimedusest ärkab.

Õhtusest õnnetina sulatamisest tulikuumas toas varakult ärgates oli põnev jälgida valguse tulekut kottpimedast ööst. Kuidas kõigepealt ärkab valgus kell 7 õuekuusel, millele peremees on seadnud sajad tulukesed õigel ajal valgust algatama. Ja kuidas siis vaikselt üle jõe hakkavad valgeneva taeva taustal paistma vana künnapuu ja männilatvade kontuurid.

Kuidas läheb veel tund ja hakkad nägema noorte kaskede valgeid tüvesid ja mändide sügavrohelist. Kuidas metsajõel purjetab mööda suur valge jääpank, kuidas tulevad esimesed rasvatihased ja ruugelakaline pasknäär, meie lipuvärvid tiival tervitamas.

Sulahommikul kireb kukk

Linnast maale talvepühi veetma läinutele ongi kõige suurem üllatus ehk see, et kaks kolmandikku ööpäevast on kottpime, nii et libedas pead jalaastu paiku otsima taskulambi või telefoniga. Lumevalgus on kadunud ja roheline murupind ei anna kiipsugi valgust edasi.

Kui jaanuarikuus on soe ilm, siis on veebruar külm ja vastupidi. Laiuse

Veel üllatavam on see, kui vaikne on metsade vahel. Ehk õigeveidi metsakohinat ja korraks möödalendava teraskotka jõminat, kes oma sõjateed otsib. Aga alles hommikul on kuulda möödalendava rasvatihase tiivavurinat ja loksutab möödalendav käbilindude parv. Suures päevas kronksatab allika läheduses vana ronk ja kui pererahvas ootamatu sula puhul kanakarja siblima laseb, hõiskab kukk oma laulu. Isegi uusaasta esimestel tundidel on kauge ilutulestikumüra asemel kuulda rohkem kaugete talude koerte haukumist, neil on teravamad kõrvad.

Mis metsas süüa kõlbab?

Aga sinnapoolegi liigub linnaelu ja praeguseks juba täiesti arusaamatu Rail Balticu jaoks avatavad liiva karjääride kaskaad on riigimetsast jätnud vaid kännustiku ja tohutu mädaneva oksahunniku, mille kasumlikust ei ole isegi pelletikuningad Taani riigi rohepöördeks piisavaks pidanud.

Selle oksahunniku ümber on allesjäänud vanade kuuskede tukk, mille habesamblikutordid ulatuvad maani ja annavad kuuserohelisse õrnrohelise suvesära. Proovime taimtoiduhuvilistena nii habesambliku näksida, mille siiski kõlbmatuks tunnistame kibeda järelmaitse tõttu, kuigi see pidavat aitama hästi nahahädade korral. Paremini võiks taldrikule sobida väljasulanud põdrasamblikud.

Metsajõulupuu habesamblike ehtes. Foto: Kristel Vilbaste

Pohlalehedki on talviselt mõrud, praegu veel rohelised, raiesmiku põuas aga on neilgi sel aastal igavikutee. Häbenemata on aga oma seenekübara kukeseenemetsa samblast välja pistnud tundmatuks jääda sooviv seen.

Allikavett pole veel piisavalt

Koduteel astun läbi ka meie kõige kuulsama viinaallika juurest Allikukivil, kellegi usinad käed on allikakoopale uue ukse meisterdanud ja trepigi astutavaks teinud. Aga uusaastaööl on allikalkäijad viinaks muutunud vee esimesest koopast tilgatuks joonud.

Maa ei ole veel piisavalt vett täis, et kõikidesse allikatesse jaguks. Aga nõiajook on meele peast viinud tigudel ja vihmaussidel ja sääskedel, kes kõik rõõmsalt õues uut aastat tervitamas on.

Aasta lind on aul

Kolm kuningat kakku torutamas. Foto: Kristel Vilbaste

Kolmekuningapäev, 6. jaanuaril, mis meil rahva seas rohkem „kuuseväljaviskamise“-päevana tuntud on, on kohe käes. Aga meist idapoolsemate rahvaste jaoks on see ka päev, mil allikast võetud veetilk muudab iga vee raviveeks, sestap tullakse kaugelt kokku vett vedama.

Esimese jaanuari allikalkäigul nägin tee ääres aga korraga kolme kuningat, kes olid tulnud tähte vaatama. Pikkade objektiividega sihtisid nad kõrgel kuuse otsas üht halli tähte. Kui küsisin, siis näitasid mullegi Kotkaklubi mehed läbi suurekstegevate klaaside üht Eesti jaoks väga haruldast talikülalist – vöötkakku. Ja kuigi aasta lind on meil sel aastal kaunilt lainetel laulev sukellind aul, on minul sel aastal tore uhhuu-aasta. Aitäh, kakuke.

LASTELE: Mina kännu kuningas

Õigupoolest mängivad seda mängu vist sel aastal paljud poliitikud, aga lapsena me seda ikka metsakändudel ja heinamaa kividel mängisime. Üks laps seisab kännu otsa ja hõikab: „Mina kännu kuningas, sina maa-madalas!“ Selle märguande peale püüavad teised lapsed kännukuningat kännu otsast maha sikutada või tõugata. Kui see õnnestub ja kes saab esimesena kännu otsa hüpata, see on uus kännukuningas.