Kihnus käis kõva nõidumine, mille vastu sai abi soolast

Kihnus käis Ärmä Roosi jutu järgi kõva nõidumine, aga nõiduse vastu aitas alati mõni tera soola, mida kas kodu ukse ette või endale pähe sai riputada. Foto: Urmas Luik

Kihnus tehakse nii kunsti kui ka elu kunsti. Kui kunst on kihnu keeles nõidus, siis elu kunst lihtsalt hea tava.

Näiteks peetakse Kihnus heaks tavaks enne toomapäeva tuba ära koristada, pesu pesta ja muud kodused tööd lõpetada. „Enne toomapäeva pühitakse tahm välja ehk Must-Toomas aetakse välja. Majad puhastatakse, pesu pestakse enne toomapäeva, sest kui see juhtub pärast, on Must-Toomas oma käed pesudesse puhtaks pühkinud ja pesu ei lähe enam valgeks, vaid jääb halliks,” rääkis Rosaali Karjam ehk Ärmä Roosi. „Meil on palju sellist, mida nimetatakse elu kunstiks.”

Näiteks peetakse Kihnus elu kunstiks ka õlletegu. Toomapäevaks tehti paremat õlut, õigetest linnastest, enne toomapäeva kehvemat õlut aganatest. „Muu ei hakanud pähe, odrast tegi aga purju,” teadis Roosi.

Jõuluks jäeti aidauks lukust lahti, et hinged saaksid õlut jooma tulla.

Jõuluks valmistati õlut mitu ankrutäit, et jaguks jõuluks, uusaastaks, kolmekuningapäevaks ja küünlapäevakski.

„Ükskõik kus oldi, jõuluks jäeti aidauks lukust lahti, et hinged saaksid õlut jooma tulla. Samuti kui surnu viidi majast välja, tehti aidauks lahti. Kusagilt oligi ankur õlut ära viidud,” teadis Roosi.

Elu kunsti asju aetakse Roosi jutu järgi tänapäevalgi, kunstiga on aga tõsisemad lood.

Kunst on tõsine asi

„Mina tean vaid seda, kus mind on kampa võetud. Kunsti tehti salaja,” rääkis Roosi.

Näiteks pandi oina koti­villa kihnu kördi punase paela külge või põimiti prossiks juustesse, pandi prossina rinda või kooti veimede lõngadesse. „Meitel oinas on ruunamata jäär. Tema kottidelt võeti karvad ja palmitseti punase paela sisse, et poiste pilgud seda märkaksid. Oina kotivilla võib ükskõik kus kasutada. Enne tehti juustesse pross karvust, prosse võib rindu teha, ükskõik kuhu, sellel oli mõju,” jutustas Roosi ja samas mainis, et kas sellest ka kasu oli, keegi otse ei räägi.

„Seda pannakse veimede ehk pruudile kingituseks kootud kinnaste, sukkade-sokkide lõngadesse, siis saavad kiidetud veimed.”

Lihtsam kui kotivilla salakudumine oli mehelesaamise nimel aastavahetusel „kukke nokitada”. „Aastavahetusel käisid tüdrukud kukke nokitamas. Pandi terad ringi ja tüdrukud ringist väljapoole, kukk sisse ja kelle juurde kukk teri nokkima läks, see sai mehele,” seletas Roosi.

Soolaga nõidumise vastu

Kihnus käis Roosi jutu järgi kõva nõidumine, aga nõiduse vastu aitas alati mõni tera soola, mida kas kodu ukse ette või endale pähe sai riputada. „Kõiki, kes nõiduse vastu soola kasutavad, nõiduse mõju pole siis mitte. Ukse ette, oma peale, tasku, ükskõik kuhu.”

Paljud kunstiga seotud asjad olevat Roosile veel selgusetuks jäänud. Lapsena polevat ta aru saanud, kui oli valele kohale või millelegi nõiutule peale istunud või mis siis veel järgnema pidi, kui „karva pulli” tehti. Viimane tähendab kihnu keeles lambavillatupsuga kakukest, mida saadi „lambaniitajalt”.

Karva pull

Polnud midagi imelikku, kui kunsti tegid ka paharetid. Näiteks võisid paastuajal sulle külla sattuda kadedad pahasoovijad, kes olid lambalt enne pea pealt või põskedelt tupsukese villa lõiganud ning need kakukese ehk karvapulli sisse pistnud, kusjuures kakukese võis teha nii tainast kui ka savist.

Kakukese küpsetamine toimib nii, et pahasoovija tuleb kindlasti lähiajal sinu juurest läbi ja tahab midagi saada või laenata. Lambaniitaja lammas on aga justkui alasti kuningas, sest võib pahasoovija välja anda oma lageda peanupuga, kust on tupsuke villa puudu.

„Ma ise seda lambaniitajate juttu ei usukski, aga olen kuulnud, et käivad!” hoiatas Roosi.