Mis jääb seapeki ja silo vahele ehk kuidas katta peolaud ilma lihata

Porgandilõhe petab silmaga vaadates ära küll.  Foto: Üllar Priks

Taevast kallab tonnide viisi alla valget ollust, aasta pööraseim kuu on korraliku hoo sisse saanud ning armu ei anta kellelegi. Katkematu aisakellade kolin peksab ilmsüüta inimestel armutult kõrvust verd välja ning kõigi panga­arved on asjalike ja vähem asjalike kinkide tarvis tühjaks kratsitud, kuid ikka selgub, et üks lehma lellepoeg on kahe silma vahele jäänud. Mnjah, nii mõnigi meist tahaks hoopis koduukse seestpoolt lukku keerata, paksud kardinad akende ette tõmmata ja looteasendis kõik “Õnne 13” osad ühe jutiga ära vaadata. Aga on veel vara põlved nõtku lasta – põhipidu seisab alles ees.

Eestlastele meeldib igal võimalikul juhul rõhutada, kuidas oleme end läbi murdnud 700aastasest orjapõlvest ning pidanud toituma vaid veest ja aganaleivast. Ei tea, kas on süüdi mineviku kummituslikult kondised käed, mis läbi kaamose tänasesse küünitavad, või oleme lihtsalt üleilmsel tarbimishullusel end vooluga kaasa vedada lasknud.

Igatahes praegu tahame me pidustuste ajal süüa rikkalikult kui puuderdatud ninadega aristokraadid. Laud olgu lookas ja püksinööbid lennaku eest. Ja kui lõputu õgimisorgia käigus saabubki hetkeline madalseis, mil tundub, et enam ei jaksa, tuleb selg sirgu lüüa ja mõelda: esiisade nimel, edasi! Sest me saame seda kõike endale nüüd lubada.

Ma räägin teile nüüd, kuidas on asjalood talviste bakhanaalidega meie peres. Püha söömaaja ettevalmistused algavad juba päevi enne kella kukkumist. Mu ema, kes ei saa nõrga südame tõttu teinekord ühest toast teisegi liigutud, paraneb kindlaks perioodiks, justkui oleks härra Mang isiklikult talle kõrva puhumas käinud. Isa rebitakse habemetutti pidi autorooli ning üheskoos kammitakse millimeeterhaaval läbi kõik turuletid ning rabatakse ümberkaudsetest supermarketitest veel igaks petteks paar kärutäit manti lisaks.

Kogu jõulunädala vältel on vanemate köök justkui sõjatanner, kus laipasid üle ei loeta. Praeahi ja kõik pliidirauad huugavad, isa tükeldab pale­higis toiduaineid ning ema žongleerib jalgadega maad puudutamata kõikvõimalike pottide, pannide ja kulpidega nii, et isegi Nikulin hauas vastlavurrina pöörlema hakkab.

Justkui võluväel valmib meeletust toormekoormast saja käigu jagu roogasid. Kartulisalat, rosolje, seapraad, täidetud munad, seenesalat, heeringas hapukoorega, sinkide ja vorstide sekser, biskviitrull, rosinakringel... Asjasse pühendamatul võib jääda mulje, nagu plaaniks ema kõik Kuperjanovi pataljoni poisid rannapallideks sööta.

Loomulikult räägime talle igal aastal, et pole vaja mõistust kaotada ning meie vähem kui kümnepealine lähikond saab hakkama ka vähem kui kuue kilo põrsaga näkku. Aga tõtt-öelda oleks isegi peaga vastu seina jooksmine tulusam, kui üritada ümber rääkida aastakümneid ühte vagu kündnud matriarhi.

Viimased aastad on ema jaoks olnud aga üks suur kannatuste jada. Nimelt otsustasid mu kaasa ja tagajärglane astuda üle punase joone ning hakata veganiteks.