Näärid väärivad pühade pikendamist

Aastavahetuse laud kaeti võimalikult rikkalikult. Foto: Tiit Efert

Eesti rahva kombestikus on olnud jõulutavad ja nääride ehk aastavahetuse tavad üsna sarnased ja mõneti ühte sulanud. Nii on nääre nimetatud ka teisteks jõuludeks.

Mõlemal puhul toodi tuppa õled, söödi sealiha ja verivorste, õlut valmistati nii, et jagus mõlemaks tähtpäevaks. Toiduajaloolase Anu Kannikese sõnul küpsetati nii jõuludeks kui näärideks eriline leib, millele oli lisatud seemneid, koorikusse torgatud viljapäid. Leivale riputati soola ja viidi nääriööl loomadele uue aasta tervituseks, et neilgi tuleks hea aasta. Talust talusse liikusid jõulu- ja näärisokud, ka nääripoisid. „See komme oli enam levinud Lääne-Eestis ja saartel. Sokud soovisid perele õnne, tervist ja jõukust. Samuti valmistati eeskätt läänepoolses Eestis talude kaunistuseks õlest näärikroone, jõuluks ja aastavahetuseks,” lisas Kannike.

Ajaarvamine muutus täpsemaks

Kui varem olid jõulud tunduvalt tähtsam püha, siis kalendrite levikuga, samuti ajakirjanduse mõjul ja ajaarvestuse täpsemaks muutudes hakkas rahvas uue aastanumbri tulekule enam tähelepanu pöörama. „Jõuluõhtul mõeldi kõigele – tuleva aasta vilja- ja karjaõnnele, surnud esivanematele, pere ja kogukonna õnnele üldiselt,” sõnas Kannike. Aastavahetuse kommetes on esiplaanil üksikinimese isiklik edu ja tulevik – mida tähtsamaks see ühiskonnas muutus ehk mida domineerivamaks tõusis individualism, seda rohkem tajus inimene aastavahetust pöördepunktina. „Jõulukombestik on aktiivsem, aastavahetuse oma pigem passiivsem ja keskendunud rohkem ennustustele,” selgitas Kannike. Ennustati tinavalamisega, öiste häälte kuulamisega, koldetuhale tekkinud jälgede ja muu järgi – peamiselt seda, kas uuel aastal jäädakse elama samasse või kolitakse, kas abiellutakse, saadakse lapsi jne.

Kristlik kombestik on aastavahetusel pigem tagaplaanil.

Toit seisis laual hommikuni

Aastavahetuse laud kaeti võimalikult rikkalikult. Mitmekesisemaks muutus see 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, mil traditsioonilistele liharoogadele ja kartulile ning hapukapsale lisandusid heeringas, ilma kontideta sült, õuna- või marjasupid, magusad pudrud, pähklid ja piparkoogid. Nagu mõne teisegi püha puhul ei koristatud lauda pärast sööki ära. „Et roogadest saaksid osa esivanemate vaimud ja et uuel aastal toidupoolist jätkuks,” lausus Kannike. Selle kombe täpset vanust pole teada, kuid tema sõnul pole välistatud, et see ulatub juba muinasaega. Kuna talurahval oli aastavahetuse paiku töökoormus väiksem, leiti kindlasti aega ka kõrtsiskäiguks.

Aastavahetusel sugulastel ja sõpradel külas käimise komme levis 20. sajandil, samuti sai siis kombeks saata jõulu- ja uusaastakaarte. „Kui jõulukaartidel oli pigem kristlik sümboolika, siis uusaastakaartidel rahvausundist tuntud hea õnne sümbolid: korstnapühkija, neljaleheline ristikhein, hobuseraud,” loetles Kannike.

Härrasrahval ballide kõrghooaeg

Linnastumine muutis aastavahetuse kombestiku avalikumaks – hakati korraldama suuri seltskondlikke koosviibimisi, kontserte, õhtusööke. Restoranid reklaamisid aastavahetuse eriprogramme ja menüüsid. „Samas jäid tagaplaanile traditsioonilised ennustamiskombed ja maagia, ka maa­rahvale hakkas aastavahetus muutuma pigem piduliku söömaaja ja pidutsemise ajaks, rohkem hakati perekonniti külas käima,” rääkis Kannike. Seltsiliikumise arenedes 19. sajandi viimastel kümnenditel hakati ka maal korraldama eeskavadega tantsuõhtuid, karnevale jm.

Baltisaksa seltskonnas linnades ja mõisates oli kogu sügistalvine aeg, sealhulgas aastavahetus, suurim pidude ja ballide hooaeg. Päevas oli neli-viis suuremat söömaaega, millele eelnesid suupisted ehk sakuskad ning napsid. „Just jõulude ja aastavahetuse perioodil käidi külas eriti palju – mindi suurte seltskondadena ja jäädi võõrsile mitmeks päevaks,” rääkis Kannike.

Baltisaksa kultuurile iseloomulik külalislahkus avaldus suurejooneliselt just aastavahetuse ajal. Erinevalt talurahvast valmistati peeni ja aeganõudvat vaaritamist nõudvaid praade, eriti hinnatud olid metslooma- ja metslinnupraed, mida maitsestati rohkete vürtsidega ja serveeriti luksuslike kastmetega. Samuti olid sakslaste laual magusad hõrgutised, sest saadi osta kallist suhkrut, samuti oli mõisatesse varutud arvukaid marja- ja puuviljahoidiseid.