AJALUGU ⟩ Piparkoogimehikesed leiutas Inglise kuninganna

Üldrahvalikuks maiuseks kujunes piparkook Eestis esimesel iseseisvusajal. Foto: Tiit Efert

Kõik teavad Heljo Männi kirjutatud ja Vello Lipandi viisistatud „Piparkoogipoiste” laulu: „Me kolmekesi tuleme präänikute maalt...”. Aga kuidas on piparkoogid meie jõulumaiuseks kujunenud?

Piparkookide ajalugu ulatub Vana-Hiinasse, kus hakati ravi eesmärgil kasvatama ingverijuurt. Ingverit peetakse piparkoogi alusvürtsiks, sest kui inglise keelest otse tõlkida, võiks seda maiust kutsuda hoopis ingverileivaks. Mööda siiditeed jõudis ingver Euroopasse, kus seda esialgu kasutati liha maitsestamiseks.

Varajased piparkoogiretseptid koosnesid jahvatatud mandlitest, riivsaiast, roosiveest, suhkrust ja loomulikult ingverist. Hiljem asendus riivsai jahuga. Saadud pasta pressiti puidust vormidesse, mis olid omaette kunstiteosed, need edastasid uudiseid, kujutasid valitsejaid, religioosseid sümboleid või loomi. Kui jõukust jagus, kaunistati küpsiseid kuldlehekestega või valge glasuuriga. Piparkoogimehikeste leiutajaks peetaks Inglise kuningannat Elizabeth I, kes hakkas oma auväärsetele külalistele nende järgi kujundatud piparkooke pakkuma.

Nii kuidas rahvas rändas, levis piparkookide valmistamine riigist riiki, piirkonnast piirkonda.

Eestis algul luksuskaup

„Eestisse jõudis piparkookide valmistamise oskus keskajal Saksamaalt,” lausus toiduajaloolane Anu Kannike. Algselt oli tegemist eksklusiivse maiusega, mida sai siinmail endale lubada jõukam rahvas, sest mesi oli kallis ja vürtsid samuti luksuskaup. Saksamaal väljaõppinud pagarmeistrid tegutsesid siinsetes linnades, ilmselt valmistati maiust ka kloostrites. Esialgu polnud ka tegu jõulutoidu, vaid tavalise maiustusega.

Rohke suhkru- ja vürtsisisalduse tõttu säilisid piparkoogid kaua ja neid oli kerge importida.

Kannikese sõnul said piparkoogid populaarseks seetõttu, et rohke suhkru- ja vürtsisisalduse tõttu säilisid nad kaua ja neid oli kerge importida. Valmistati nii kõvasid kui pehmeid, meekoogitaolisi piparkooke. „17. sajandi algusest on teada, et Eesti linnades kuulus pagari meistritööde hulka just piparkookide valmistamine,” kinnitas Kannike.

Tema sõnul on vürtsidest kasutatud pipart, kaneeli, vürtse ja ingverit. „Kuna neid imporditi idamaadest ja need olid kallid kaubad, sõid piparkooke vaid jõukamad linlased,” tõdes Kannike.

Eesti talurahvani jõudsid piparkoogid mõisateenijate kaudu 18. sajandil, kuid sööma ja tegema hakati neid alles 19. sajandi lõpul, kui rahva elujärg paranes ja neid sai linnas laadalt või vürtspoest osta. Laiemalt levisid piparkoogid 20. sajandil. Glasuurimise komme pärineb samuti pigem 19. sajandist. Üldrahvalikuks maiuseks kujunes piparkook Eestis aga esimesel iseseisvusajal.

Piparkoogist majad ja rekordid

Piparkoogimajasid hakati Saksamaal valmistama 16. sajandil ja neid seostati jõulutraditsiooniga. Nende populaarsus tõusis, kui vennad Grimmid kirjutasid muinasjutu „Hansuke ja Greteke”, kus peategelased leiavad sügaval metsas maiustustest tehtud maja.

Guinnessi rekordite raamatu järgi on suurim piparkoogimaja ehitatud Texases.

Eriti meeldivad piparkoogimajad ameeriklastele. Tänapäeval trumbatakse üksteist üle majade suurusega, nende mõõdud on juba säärased, et ehitamiseks on vaja ehituslube ja sinna mahuks elama mitu perekonda. Guinnessi rekordite raamatu järgi on suurim piparkoogimaja ehitatud Texases. See sai 18,28 meetrit pikk, 12,8 meetrit lai ja katus 3,07 meetrit kõrge. Selle tegemiseks kulus 7200 muna, 3300 kg jahu, 1360 kg suhkrut, 850 liitrit melassi ja kaunistamiseks 22 304 kommi. Selle kõik korraga ära süües oleks saanud 35 823 400 kalorit.