Ikka see Birgit

Torm Birgit Saaremaal. Foto: Sander Ilvest

Selle nädala märksõna on kindlasti Birgit. Igaühel meist on temaga mingi lugu, mida nädalavahetusel pere või sõpradega kokku saades rääkida.

Omaette huvitav oli tormi ajakirjanduse ja sotsiaalmeedia vahendusel jälgida, sest endal oli sel päeval õnneks võimalik rahulikult kodukontoris asju ajada ja aeg-ajalt sirutamispausi ajal lihtsalt lund rookimas käia.

Muidugi selle erandiga, et laps käib maakoolis ja oli kodus e-õppel. Esimene klass ja esimene põhjusega distantsõpe, mis jätkus veel teisipäeval. Lühidalt öeldes olen ma päris rõõmus, et koroonaajal lapsed lasteaia nimekirjas olid ja igapäevasest õppetööst pääsesid.

Aga mida siis minusugune kodune tormivaatleja sellest päevast kõrva taha pani? Esiteks selle, et ka kriitilises olukorras ei unune eestlastel huumorimeel. Nimelt visati sotsiaalmeedias aktiivselt nalja Saaremaa vallavanema Mikk Tuisu nime üle. „Norm peaks praegu olema elada Saha-Lool, mitte Saaremaal, kuni vallavanem on Tuisk,” naljatles poliitik Jürgen Ligi.

Teiseks selle, et kriitilises olukorras vingub eestlane alati. Miks sahamees mu hoovi veel jõudnud pole, miks poe ukseesine lumine on, kuidas haigla ümbrus lükkamata on. Halloo, inimesed, avage silmad! Esmaspäeval oli lumelükkamine täpselt sama mõttekas tegevus kui väikelapsega koos tubade koristamine. Lapsevanem paneb mänguasjad kokku ja laps tema selja taga koogib need kõik uuesti välja. Isegi riigikogulased kaevasid õhtul Toompeal oma autosid lumest välja ja mõni läks ikkagi pärast jala kodu poole.

Hoopis toredamad olid üleskutsed sotsiaalmeedias, kus inimesed olid sahameestele tänulikud ja kutsusid üles neile tänusõnu ütlema minema. Need mehed ja naised töötasid pikki hommiku- ja öötunde ning andsid endast parima, samal ajal kui teine istus kaks kätt taskus ja vingus, selmet labidas võtta ja kühveldama minna.

Aga mida selle lumega nüüd peale hakata? On ju alles detsembri keskpaik ja kuigi Estin laulis, et esimene lumi sulab alati, tundub praegu, et see ei kao niipea kuhugi, pigem tuleb juurde. Selge, et linnatänavatele see lumi ära ei mahu ning see veetakse lagedamatele aladele suurtesse kuhjadesse, nagu ikka. Aga kas siin ei võiks mõelda ka pisut lõbule ja neist näiteks kelgumäed kujundada? Oh seda lusti lastele, jälle uued mäed!

Ka koduaedades on lund palju, mida praegu on muinasjutuline vaadata, ent kevadel võib selguda, et taimed nii ei arvanud. Sestap tasub Maa Elu tänasest aialoost lugeda, mida praegu aias lumega ette võtta.