Enda püütud kala ei tule odavam, aga tähtis on emotsioon

Paari mõõdus haugi kättesaamine tagab Peeter Rajale hea tuju mitmeks päevaks. Foto: Erakogu

Veel umbes kuu aega tagasi võis Pärnu Kesklinna sillalt näha kümneid ja kümneid harrastuskalameeste paate, milles olijad tundide kaupa ahvenat ja koha püüdsid. Kui veekogud jääkaane alla saavad, viib püügikirg hoolimata külmakraadidest jääle veel suurema hulga kalapüügipisikust nakatunuid. Kalapüük on kindlalt üks populaarsemaid harrastusi nii meil kui kaugetel maadel. Elupõline harrastuskalamees Peeter Raja kinnitas, et sageli on tegu ravimatu, aga õnneks tervisliku haigusega.

Raja enda esimesed viidikad said püütud enam kui pool sajandit tagasi Pärnu lihakombinaadi tapamaja juures Pärnu jõest. „Eks see vesi seal toitaineid ehk verd ja rasva sisaldas ning kalad said kerge vaevaga kõhu täis. Selle võrra kergem oli meil neid kätte saada.”

Praegu öeldakse Raja kohta, et parema käega kalameest on Pärnumaal raske leida. Ise peab ta seda liialduseks. „Kõvasid mehi on palju, igaühel on oma nipid, erivahendid ja püügivõimalused. Lihtsa vaevaga rehkendatakse välja, kuskohas see kõige parem kala parasjagu peidus on.”

Ja eks kalameestel ole ka välja kujunenud oma tsunft, millesse kuulujad üksteist kala liikumise osas kursis hoiavad, Facebookis muidugi saagiga ei eputata. Kõige parem on Raja sõnul kalastamisega algust teha kogenuma kalamehe kõrval, kes oskab sulle algtõed selgeks teha. „Kui püügikohad ja -võtted teada, on edasine elu nagu muinasjutt.”

Kõht täis ja tuju hea

Kas rohkem on neid, kes juba maast-madalast poisikesena kalal käima hakanud või hiljem kalapüügipisikuga pihta saanuid, ei tahtnud Raja oletada, aga palju on selliseid, kes sõbraga pooljuhuslikult kaasa sattunud ja nii endas kustumatu kalapüügikire leidnud.