Lumerohkel ajal on viljapuude koor ulukitele ahvatlev vahepala

Ulukite jaoks on viljapuude noor koor lumerohkel talvel toidupuuduse ajal väga ahvatlev vahepala. Foto: Elmo Riig/Sakala

Juba sada aastat tagasi teadis tšehhi päritolu aiandushuvilisest kirjanik Karel Čapek, et üks aedniku põhilisi ülesandeid on alalõpmata ilma pärast muretseda. Isegi talvel! Või õigem oleks öelda, eriti talvel. Viimased nädalad on küll tänu lumele olnud postkaardilikult romantilised, kuid nii nagu kõikide asjadega liialdamine ei ole mõistlik, pole ka liigne lumi aias ohutu. Seega on praegu ilma ja oma aia pärast muretsemine täiesti õigustatud.

Lumi on taimede jaoks kõige parem talvekate. Pole vahet, kas räägime puuvilja- ja marjakultuuridest, ilupuudest, roosidest või püsililledest. Luuviljalised, sh aprikoosipuud ja virsikupuud, lausa mõnulevad, kui nende tüve ümber praegu lund kuhjata.

Olemasolev lumekiht tuleks puu ümber kinni talluda ja siis kohevat lund ennast­unustavalt juurde kühveldada. Kinnitallumine raskendab hiirte toimetamist paksu lume­kihi all. Kohev lumi tüve ja alumiste okste ümber kaitseb meie aedade kapriissemaid viljapuid madala temperatuuri ja kevadise temperatuurikõikumise eest.

Lumekiht tuleks puu ümber kinni talluda ja siis kohevat lund ennastunustavalt juurde kühveldada.

Liigne lumi, mis linnaaias ja metsas puid katab, on lisaraskus, mida puud peavad kandma. Eriti okaspuudel on hästi märgata, kuidas lumi on kõik oksad alla kaarduma sundinud. Seni, kuni lumi on kohev ja kerge, liigselt muretsema ei pea, küll aga tuleb valmis olla hetkel, kui temperatuur läheb plussi ning lumi hakkab sulama. Veel hullemaks läheb siis, kui pärast lühikest sulaaega järgneb uus külmalaine, mis pooleldi sulanud lume kivikõvadeks klompideks jäätab – vaat siis hakkavad oksad murduma, nii viljapuudel kui teistel ilupuudel ja põõsastel.

Vormipügatud okaspuud ja hekid kaotavad tõenäoliselt oma kuju ja kevadine vaatepilt pole silmailuks kellelegi.