Looduskalender ⟩ Tuisuvaalud on kõvad kui kivi
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
12. detsember 2022, 11:14
/nginx/o/2022/12/12/15018448t1hb171.jpg)
Kõmbin üksi öös koos koeraga, suurte lumevallide vahel, ilmajaam on andnud teise astme tormihoiatuse. Näen, kuidas äkki hakkavad lipuvimplid lehvima, vaikselt nagu õudusfilmides...
End toas magama sättides jääb pilk naabri aias suure hooga liikuva kiige peale, kus istumas vaid üksindus. Hea algus sisse õnnistama lumetorm Birgitit, kes pidavad kaardil seisnud paksu roosa müüri järel veel hullem olema kui kaksteist aastat tagasi möllanud Monica.
Paraku on nende lumetormidega nii nagu meie muinasjutuga „Hunt karjas“ - ta tuleb murdma siis, kui kolmandat korda hüütakse, aga keegi enam ei usu. Nii et olge siiski valmis, see on Eestimaa tavaline talv.
Tuisuvaalud on kõvad kui kivid
Igal juhul on mul eelmise nädala jooksul lumelükkamise lihased taas ellu äratatud ja hang garaaži kõrval on juba vööni. Pinnatuisk suudab aga selle raudruuna jaoks kaevatud süvendi täita uuesti vaid poole tunniga, joonistades maale kenad valged siiru-viiru tuisuvaalud. Need tuisuvaalud ongi ohtlikud vaid autole, kes sellesse põrutades otsekui vastu seina sõidaks, tuisusel teel tuleb ettevaatlik olla.
Loomad kasutavad inimradu
Lumi on nii kõrge, et väikesed loomad selles enam liikuma ei ulatu, nii ongi nüüd kassid-koerad ja rebased-jänesed kõik teel, sest tuisulagedaid pole palju. Kitsekesed ei jaksa enam paksus lumes joosta ja kipuvad jääma inimeste juurde, metsas ongi nüüd tõeline jõulurahu.
Ja teravalt peab jälgima, millal loomad väljadele toituma tulevad, selle järel on oodata suuremat sadu. Nemad teavad. Jälgi lumelt otsida pole praegu eriti mõtet, isegi loomi ei pruugi näha olla ses valges, kas leiate üles möödasilkava valgejänese?
Kadunud rohevindid
Tuul rebib suuremaid linde kõvasti sabast nii kõvasti, et peaaegu lendu viib. Harakas topib oma pika saba okstevarju, peletades selleks tavapärasest varblasetihnikust suure hulga sulepalle. Vares haarab järgmise tuulehoo ajal nokaga okstest kinni, korra isegi heidan talle pikema pilgu, kas murrab juba „pesapalke“, ei, vara veel, vast kuu aja pärast, praegu on oks vaid ankruks. Aga varblaseparv tuleb sulgi puhvi kloppinuna toidulauale, see aga keerleb tuules nagu vurr.
Kui sa ei taha, et kits kärneriks tuleb, otsi varakult välja toit oma metsasõpradele.
Ja kuigi tõin poest ka toiduks päevalilleseemneid, pole sel aastal neid krõbistama tulnud ühtegi rohevinti – vanasti toimis 50-päine rohevindiparv nagu tolmuimeja, hetkega oli toit otsas. Rohevinte polevat kusagil mandril, vaid Saaremaal ja mõnel pool rannaaladel. Ajal kui koroona inimesi kimbutas, sai trihhomonoos saatuslikuks tiheli elanud rohevintidele.
Vaibata toad
Tegelikult on ka inimesed harjunud sel ajal elama tiheli. Vanarahvas kogunes elamutes mõnda suuremasse köetavasse tuppa, sulgedes uksed külmtubadesse, kus oli hea hoida ka jõulutoitu. Õue viivate uste ette riputati vaibad või tekid. Ja ega seinavaibad, paksud kardinad ja baldahhiiniga voodid ka pelgalt iluasjad polnud. Pole üldse paha mõte neid meetodeid ka tänapäeval kasutada.
Tuisupill ja tormihala
Toas ahjuhubinat kuulates on mõnus olla, aga kindlasti tasub enne jõulunuuma natuke lisaks lumeviskamisele ka õues jalutada. Pole midagi põnevamat tuisulaulu kuulamisest: kuidas ta vingub, halab ja röögib. Kuidas korraga on nii palju tuult, et see ei mahu läbi puhuma igast aialipivahest ja seinapraost.
Hääled, mis sel peenikesel pilli sünnivad, panevad mõtlema, kui võimas on loodus. Ja kui vajalikud on meile puud, andes sooja toas ja seistes vapralt müürina meie majade kaitsel.
Selmet sõita praegu kaugele matkarajale võiksime käia oma kõige lähemate puude juures ja neid natukene kallistada.
LASTELE: Sõrmekoogu vedamine
Õueänge on tuisuga keeruline mängida, sest pisikesed lapsed võivad lume sisse ära kaduda. Õpetame neile hoopis ühe nutivaba mängu oma lapsepõlvest. Kaks võistlejat teevad oma nimetissõrme konksuks ja haagivad need üksteise taha ja hakkavad teist enda poole vedama. Kes sõrmekonksu lahti laseb, on kaotaja ja peab koha loovutama järgmisele. Sõrmekooku võib vedada maas istudes ja kandu üksteise vastu pannes või ka millestki kinni hoides.