ILM ⟩ Detsembrisse jagub päikest vaid nappideks tundideks

Detsembri päikesepaiste tunde on üle Eesti paljuaastase keskmisena ainult 21, sest peaaegu üheksa kümnendikku ajast on päike pilve taga. Foto: Marko Saarm

Detsember on meil aasta kõige päikesevaesem kuu ja vähemalt alguse järgi otsustades ei ole tänavune mingi erand. Päike on detsembris üle horisondi veidi üle kuue tunni päevas ehk alla 200 tunni terve kuu jooksul.

Detsembri päikesepaiste tunde on üle Eesti paljuaastase keskmisena ainult 21, sest peaaegu üheksa kümnendikku ajast on päike pilve taga. Suvekuudel on pilvist aega alla poole. Keskmine päiksepaiste kestus detsembris on Eesti eri osades üsna erinev: ilmavaatlusjaamadest kõige ­vähem on seda Kesk-Eestis Kuusikul (15 tundi) ja kõige rohkem keset Läänemerd Vilsandil (24 tundi).

Nii detsembri üldiselt suure pilvisuse kui piirkondlike erinevuste põhjus on see, et jahtudes kondenseerub niiskus õhust välja. Jahtumine tuleneb sellest, et suhteliselt sooja mere kohal niiskust kogunud õhk jõuab mandrile, mis on juba jahedam.

Meri hoiab suvist soojust maismaast paremini sellepärast, et vesi on liikuv – soojal ajal seguneb ja soojeneb umbes paarikümne meetri paksune pinnakiht, samal ajal kui pinnas saab soojeneda üksnes soojusjuhtivuse tõttu. Suve ja talve vaheldumisest mõjutatud pinnasekiht on vaevalt paar meetrit paks. Eriti vähe soojust eraldab maapind õhku siis, kui seda katab kohev lumi.

Mida rohkem õhk on merelt maismaale liikudes jahtunud, seda kindlamalt pilved moodustuvad – seega on mõistetav, miks sisemaal on talve algus kõige pilvisem. Siiski, ka Läänemerel katavad pilved taevast valdava osa ajast. Seda sellepärast, et õhuringluse mustrid kujunevad palju suuremas ruumimastaabis kui Eesti ja tema rannikumeri.

„Suur vastasseis” moodustub ühelt poolt Atlandi ookeani põhjaosa ja teiselt poolt Euraasia mandri vahel ning selle ruumimastaap on mõni tuhat kilomeetrit. Ookeani kohal tõuseb suhteliselt soe õhk üles, põhjustades tsüklonite tekkimist, millel on maa pöörlemisest mõjustatuna kalduvus liikuda itta ehk mandrile, kuigi leidub ka teistsuguseid trajektoore. Aga aastad ei ole vennad ja sellest, mis mandrini jõudnud tsükloniga edasi saab, on aastati vahelduvatel ilmamustritel oma osa.

Kui tsüklonitel on võimalus vabalt üle Põhja-Euroopa mandri sügavusse tuhiseda, valitseb meil siin Läänemere ääres soojast ja niiskest Atlandi õhust põhjustatud sulailm vihma- ja lörtsisajuga. Tänavu on asjad teisiti, sest Siberi kõrgrõhkkond ulatub juba Euroopasse, kuid ei ole Skandinaavias ja Baltimaades valitsevaks kujunenud. Tsüklonid „põrkuvad” vastu kõrgrõhuala ja õhumassid saabuvad rohkem lõunast, mitte otse soojalt ookeanilt, nagu oleks siis, kui kõrgrõhkkond vaid Uurali taga püsiks. Niiskust on selleski õhus piisavalt, et moodustada pilvkate, mis käredast pakasest hoiab ja ajuti ka mõõdukalt lund toob.

Kolmas võimalik ilmamuster tekib siis, kui Siberi kõrgrõhuala hõlmab kogu Põhja-Euroopa ja tsüklonid hakkavad liikuma itta märksa lõunapoolsemat trajektoori pidi – siis saame selge taeva, pea­aegu tuuletu ilma ja pakase. See on sagedasem jaanuaris ja veebruaris, aga ka läinud aasta detsembri alguses nii oli. Praegused prognoosid niisugust olukorda ei näita, aga detsember on alles noor!